Esialgu mõtlesin, et kirjutan tervest Ticino piirkonnas veedetud nädalavahetusest ühes postituses, aga kohe kuidagi ei suutnud Locarnost eraldi kirjutamist jätta. Ticino puhul ongi tegemist Šveitsi kõige lõunapoolsemas otsas osas asuva nii-öelda Itaalia osaga (teatavasti on ülejäänud osad jagatud vastavalt siis prantsuse- või saksakeelseks) ning selle peamisteks rajoonideks/linnadeks ongi Lugano, Locarno ja Bellinzona. Viimane on Ticino kantoni pealinnaks, Lugano on piirkonna suuruselt suurim linn (nii 62 000 elanikku) ning Locarnot teatakse enamasti just seal toimuva iga-aastase augustikuise filmifestivali tõttu.
Juba eelnevalt kuuldu põhjal võisime eeldada, et kohale jõudes ootab meid midagi hoopis teistsugust ning sellest traditsioonilisest Šveitsi postkaarditaolisest pildist erinevat. Küll ümbritsesid meid imekaunid mäed, kuid piirkonna atmosfäär koos üsna troopilise kliimaga moodustasid täiesti uskumatu ning imelise olustiku. Imearmsate majade vahel kasvasid nii palmid kui bambuspuud ning soe suvine tuuleiil paitas nahka eriti pehmelt. Kohati tekkiski tunne, nagu oleks sattunud pigem mõnda Vahemereäärsesse kuurortlinna puhkama ning mõte tegelikult Šveitsis viibimisest kadus peast üsna tihti. Kolmest külastatust jättis südamesse aga kõige sügavama jälje Maggiore järve põhjakaldale jääv Locarno linn.
Ööbisime me hoopistükis Locarno kõrval asuvas Losone linnas, kuhu sattusime taas just Couchsurfingu vahendusel. Juhtumisi pakkus meile öömaja mõned aastad tagasi Šveitsi kolinud itaallasest muusikaõpetaja, kelle käest nii piirkonna kui selle inimeste kohta nii mõndagi õppisime. Viimane taoline kontakt on sellise ringihulkumise puhul just kõige vahvam. Võime ju lugeda ning uurida erinevatest teatmikest nii palju, kui soovime, kuid tõelise kogemuse annab just otsene kokkupuude. Näiteks ei olnud ma isegi enda Erasmuse aasta jooksul itaallastega kokku puutudes teada saanud seda, et viimastele just magusad hommikusöögid meeldivad. Kuidagi raske on uskuda seda, et hoolimata asjaolust, et Itaaliast tulevad meile need kõige paremad singid ja juustud, kuid nad ise eelistavad hommikuleiva peale just marmelaadi määrida. Või sootuks enda spetsiaalseid hommikusöögiks mõeldud küpsiseid nosida!
Locarnos viibides nautisime lisaks linnamelule kohalikel mägiradadel matkamist. Viimased olid äärmiselt nauditavad ning imeline vaade langes ümbritsevale tõepoolest igal sammul. Teekonda mäetippu alustasime Locarnost nii paar-kolm kilomeetrit kõrgemale jäävast Orselina linnast, kus esmalt külastasime imeilusat ning tõeliselt itaalialikku kirikut Madonna del Sasso. Edasi matkasime läbi San Bernardo ning Cardada (1340m) peatuspunktide Cimetta mäetipu poole, mis oli juhtumisi meie seni ronitud kõrgeimaks punktiks - kokku siis tervelt 1670 m kõrgusele. Ja sealt avanev vaade oli tõesti jahmatamapanevalt ilus. Kogu seda mitme-mitme tunnist füüsilist tööd väärt! Ja seda kordaks veelgi, ausõna! Imeline!
2 kommentaari:
Oh Anne- Maria, soooo pretty! I wish I could visit all this amazing places! Graet pictures, pretty places and people. oh oh :)
Thank you my lovely!!!
Postita kommentaar