Luganosse ja Bellinzonasse sattusime enda viimases Locarnot puudutavas postituses mainitud retke viimasel päeval. Ilmaga vedas meil ka siis ning päike paitas nendeski linnades eriti soojalt ning asukohale omaselt troopiliselt. Kummalisel kombel meil aga Luganos, mis turistide poolt tundus olevat just enim kiidetud, erilist sidet või tunnet ei tekkinud. Kuigi arhitektuuri ja olustiku poolest, millest viimane oli kuidagi eriliselt finantsmaailma elemente täis pikitud (eranditult palju mehi jalutas ringi ülikondades), oli linn kaunis, jäi see siiski vaid üheks nendest, mille nägemise üle oli hea meel, kuid mis millegi erilisega silma ei jäänud. Jäätis ei olnud ka kahjuks äraütlemata hea...Kuid teadmiseks siis ehk nii palju, et tegemist on elanike arvu poolest üheksanda Šveitsi suurima linnaga. Esikohal on ta ka Ticino kantonis ning samuti on suurim itaalia keelt kõneleva hulga inimestega linn väljaspool Itaaliat ennast.
Bellinzona on siis Ticino kantoni administratiivne pealinn, mis kuulus eelkõige oma kolme lossi poolest, mis tõesti nägemist ka väärisid. Linn ise on väike, aga äraütlemata armas, ilmselt seetõttu sai ka pilte sellest rohkem tehtud. Ringi kõndides oli tunda linna ajaloolist hõngu, mida õhkus igalt suuremalt ja pisemalt tänavalt. Bellinzona jääb aga ilmselt enim meelde sellega, kuidas Couchsurfingu kaudu eelnevalt ööbimiskohta otsides peaaegu ühe eestlanna juurde oleksime sattunud. Nimelt võtsime kontakti ühe šveitslasest mehega, kes profiilil oleva info alusel eesti keelt oskab. Meie üllatuseks oli ta aga abielus hoopis Eestist pärit naisega, kes meid lahkesti oleks olnud nõus võõrustama. Kahjuks olime selleks ajaks juba teise kohta ööbimise organiseerinud ning see seiklus jäi kogemata. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar