Kraakov on minu jaoks ääretult eriline paik. Täis mingisugust sõnulseletamatut müstilist energiat ning atmosfääri. See linn elab nii teistmoodi ning ilmselt see mind selle juures paelubki. Veidi räsitud kuid sealjuures kustumata leegina põlev ilu ühte põimunud läbi aja kandunud lugude ja mälestustega. Kuidagi nii minu moodi linn, pakkudes kõike seda, mida hing taga salamisi taga igatseb. Ja tundub tõesti, nagu jätaksin iga kord järjest suurema tüki endast sinna maha. Eks ilmselt seetõttu mind sinna aina enam tagasi ka kutsub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar