Berni jõudsime viimaks pärast kahepäevast seiklemist Luzernis, Interlakenis ja Thunis. Viimases linnas ööbisime ning suurt miskit näha ei jõudnud. Kõndisime kõigest tunnikese enne rongi peale istumist, et siis edasi Berni sõita. Kuid kaks ööd veetsime ühe Couchsurfingu vahendusel leitud väga vahva šveitslasest noormehe juures, kelle puhul peab imeks panema tema uskumatult suurt jutukust. Tõepoolest pole ma siiani kohanud kedagi, kes nõnda palju rääkida jaksaks! Ilmselt tulenes see tema laiast üle ilma reisimisest tekkinud silmaringist ka. Kuid nali naljaks, aga tegelikult oli äärmiselt tore võõrustaja, kes igati nõu ja jõuga aitas.
Bern ise oli üsna kaunis, kuid ei tekitanud väga üleolevaid emotsioone. Kuigi nüüd tagantjärele uuesti pilte vaadates on tekkinud tunne, nagu oleks paik hoopis uue näo ja kuju saanud. Tõenäoliselt on see seotud sellega, et nüüd olen ma omal moel osa sellest ja suudan seda iseenda ideede ja mälestustega siduda. Kuid jah, linn on üles ehitatud väga korrapäraselt ning see on ka ilmselt põhjus, miks see mind jalust ei rabanud. Kõik oligi kuidagi liiga...korras. Eks ikka tõmbavad mind erinevad pisikesed tänavad erinäoliste majakestega, mis igal sammul oma lugu räägivad. Teate ju küll. Kuid pealinnaks kõlbab Bern igati, sest esinduslikkust ja suursugusust jätkus igale nurgale! Samuti oli linn vahvalt "roheline", mis on mulle igati meeltmööda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar