Time above the earth.


Hea ürituse tunned peaaegu alati ära lahkumishetkel hinges kipitava tunde järgi, mis kohati tekitab soovi veel mõneks väga pikaks hetkeks jääda, et kogeda kõike seda, mis südame sel momendil nii hellaks muudab, üha uuesti ja uuesti. Kummaline viiv, mis tundub olevat ebaõiglaselt lühikene, kus kohati sisemuses lausa karjuv vastumeelsus mineku suhtes ning tunne, nagu jätaks tüki oma südamest sinnasamma maha, sujuvalt segunevad. Imelised inimesed, uued, pisut teistmoodi mõtted, mis esialgu enda peas ringi keereldes aeg-ajalt võõrana näisid, pisut veini, lõputult nalja ja naeru ning veel nii palju erinevaid hetki, millest tasapisi hakkavad moodustuma imelised mälestused, mida puhtalt inimlikust egoismist ei suuda, vahest isegi ei taha sõnadesse panna, kuna on tunne, et need võivad läbi teiste silmade ning mõtteid mööda rännates mõjuda pisut ülekohtuselt, jõudmata ligilähedalegi sellele, mis tegelikult võis kõik olla. Sellistel hetkedel tahaks neid inimesi, kes mingil moel, suuremal või vähemal määral sind sellistesse imelistesse olukordadesse on suunanud, mõtetes tuhandeid kordi tänada, ehk pisut rohkemgi veel. Aitäh.

Ja praegu on rindu tekkinud tunne, nagu oleks tõepoolest oma südamest maha jätnud rohkem kui oleks tohtinud, sest nüüd tundub normaalsuse piirides taas argipäeva astumine olevat mõneti lausa mõistusevastane.

Muusika: Of Monsters And Men - King And Lionheart

4 kommentaari:

Taavi ütles ...

ma olen niii nii palju täpselt samamoodi tundnud. ei oskakski paremini seda sõnadesse panna. imeline.

Anne-Maria ütles ...

Ja nüüd paned sina mind naeratama, sest oh seda suurepärast tunnet, kui keegi sulle tagasisidet annab, mis tegelikult ka midagi tähendab!

Aga jah, see tunne on imeline. Midagi, millest on nii raske lahti lasta!

Anonüümne ütles ...

ilusad ajad söövad ikka vahel muu elu ära. aga seepärast nad väärtuslikud ongi.

Anne-Maria ütles ...

Täpselt nii ongi.