Though there's distance and there's silence your words have never left me.

 Omamoodi naljakas hetk, mil märkad endas neid käitumismustreid ja jooni, mida mõned üüratud hetked tagasi, mis nüüdseks on muutunud pelgalt möödanikuks, pidasid ühe teise inimese puhul täiesti totraks, liialdatuks ning kohati isegi lapsikuks. Ühtäkki, pärast kõike seda, mis on olnud, hakkad mõistma üle huulte libisenud sõnade tagamaid ning põhjuseid, oskad end olukorraga samastada. Hinge punub kummaline segu kahepalgelisusest ja süütundest, sest nüüd, kui süda päriselt mõistma on õppinud ja mõistus näeb ka kõige teravamaid nurki, tahaks lihtsalt andeks paluda ning kõik uuesti läbi elada või ümber korraldada, sel korral targemana.

Sest nii lihtne on kiinduda ja mitte lahti lasta. Sõltuda...

I dig my toes into the sand. The ocean looks like a thousand diamonds strewn across a blue blanket. I lean against the wind, pretend I am weightless and in this moment...I am happy. 

Muusika: Snow Patrol - New York