Kuskilt kunagi juhtusin lugema, et music is what feelings sound like. Praegusel hetkel ei oskaks selle ütlusega vist enam rohkem nõustuda, kuna hinge täidavad kirjeldamatu õnnetunne ja avastamisrõõm, mis õrnalt sisemust kõditavad ning seeläbi naeratuse huultele joonistavad. Ei suuda mitte kuidagi sõnadesse panna seda hetke ja emotsioonide kooslust, kui satun peaaegu et kogemata selliste muusikaliste leidude otsa, mis kõigi mõtete ja emotsioonidega perfektselt kokku sulanduvad. Just nagu istuks omamoodi mullis, kus terve ülejäänud maailm minu ümber muutub hetkega täiesti tähtsusetuks ning ainuke, mis päriselt loeb, on meloodia minu kõrvus ning kirevad tunded hinges, mis lausa tuntavalt kiirgavad minust väljapoole. Neil hetkil lausa tunned, kuidas põksed rinnus muutuvad tugevamaks, just kui süda oleks ärganud veelgi rohkem ellu, ning põsed õrnalt õndsalt naeratamisest valusaks tõmbuvad.
Mõned üüratud hetked tagasi sain osaks millestki imelisest, kui internetiavarustes ringi tuulates sattusin kogemata Islandilt pärit indie folk kollektiivi otsa nimega Of Monsters and Men. Mõned aastad tagasi Reykjavikis loodud ansambel on hakkama saanud tõepoolest millegi suurepärasega. Nende 2011. aastal välja tulnud debüütalbum "My head is an animal" on lihtsalt...sõnulkirjeldamatult hea. Enamasti oskan ma mingil määral kuuldut kirjeldada ning lausetesse suruda, kuid antud hetkel see lihtsalt ei õnnestu. Seega võin ma ainult soovitada võtta enda jaoks pisut aega, et süveneda nende loomingusse ja saada osaks killukesest muusikalisest taevast endast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar