Alex Clare

Mind on alati hämmastanud see kummaline seos, mis muusikat ning Suurbritanniat omavahel ühendab. Kui mõelda sellele, kui suure osa moodustavad saareriigi esindajad tänapäeva muusikatööstusest ning millisel määral on erinevate žanrite artistid esindatud minu isiklikus muusikakogus, võib lihtsalt  imestusest ohata. Tegemist on täiesti omamoodi maailmaga, kus looming põimub uskumatult andekate inimestega ning millest niivõrd tihti sünnib miskit kirjeldamatult suurepärast.

Aga nüüd sellest, milleni kogu oma jutuga jõuda tahtsin - Alex Clare. Londonist pärit mees, kelle muusika on vähemalt terve viimase nädala järjepidevalt minu kõrvades ning ka meeltes mänginud. Selle üsna märkimisväärse ajaga olen ma jõudnud järeldusele vähemalt ühes: tegemist on täiesti uskumatu muusikuga. Imestus kasvab veelgi, kui mõelda, et eelmisel aastal  ilmunud kauamängiva "The lateness of the hour" puhul on tegemist mehe debüütalbumiga. Clare'i õrnalt kriipiv, kuid samas ingellikult kõlav hääl, tema varajane huvi bluusi ja souli vastu, mis meloodiast dubstepi liinidega põimudes plahvatuslikult läbi kajab, saates teele emotsioonidest ülepaisutatud laine, mis kohale jõudes täiel jõul hinge raputab.

Parim asi, mida Internet Explorer eales inimestele vist pakkunud on. Kes veel asjaga kursis ei ole, siis siia vajutades saate aimu, millest ma räägin.