Something keeps me holding on to nothing.

Ei osanud mitte mingil moel ette näha, et just nüüd langen sellisesse olukorda, millele süda pelgalt mõtlemisegi ära keelas ning ebamaiselt meeldivate tundmuste kaudu viivuks nähtamatuks muutis - tühipaljaks õhuks, mille olemasolu nii iseenesest mõistetavana näib. Kuid teinekord teeb mõistus meile õndsaid lubadusi jagades karuteene, istutades pähe kahtlema panevaid küsimusi, mis salamisi, mingitki kahtlust äratamata enesega keerulisse vastuollu viivad. Lõpuks jätab see meid endi mõtetega kahekesi,  et välja selgitada kumb peab vähimatki nõrkust näitamata lõpuni vastu; kumma hääl kõlab hinges valjemini. Sealjuures muutub kõige piinavamaks otsustamatus ning teadmine, et tegemist ei ole millegagi, millele võib lihtsalt ei öelda ning tähelepanu pööramata mööda minna, lihtsalt niisama, äärmist hoolimatust üles näidates. Viimaks tunnedki, kuidas süütunne ja teadmatus valusalt hinge närivad, sisemus metsikute tormilainete kombel mäsleb ning tumedad lained, mis emotsioonide näol endast märku annavad, raskelt enda alla matavad. Märkad, kuidas ümbritsev viimsedki raasud ratsionaalsusest välja imeb ning oludest vähegi mõistuspärase pildi kokkupanek kummaliselt pikaks venib, tasapisi peaaegu et võimatuks muutub.
Võib-olla on see vähesest unest. Võib-olla sellest, et süda ütleb antud hetkel ühte, mõistus aga hoopis teist, midagi kardinaalselt vastupidist. Võib-olla on kõik põhjendatav puhtalt ajastusega, mis asjade kokkulangemiseks valitud momentidega totaalselt puusse on pannud.
Võib-olla.

Milleks üldse see vinguviiul? Enamasti ei vii see ju mitte kuhugi, pigem jätab samamoodi ühe koha peale tammuma, näitamata mingitki progressi. Seisad jätkuvalt paigal, suutmata otsustada, millist teed valida. Kuid miks on vaja üldse kõike otsustada, pidevalt mingeid valikuid langetada ning asjatult pead murda? Ehk oleks mõistlik asjadel lihtsalt minna lasta, tundmata mingitki kahetsust, ja suruda endast välja tobedad mis-oleks-kui mõtted, mis hingele lihtsalt mõttetut piina valmistavad ning väsinud mõistuse veelgi suuremasse lühisesse ajab.
It seems to me that maybe, it pretty much always means no. 


Muusika: BRMC - Aya