Stranger in a strange land.

Lugu on nüüd selline, et mul on igav ja kui kuskil on veel keegi, kellel on laupäeva õhtul igav ning tekkinud küsimusi, mida mulle näost näkku ei julge esitada, siis here is your chance.

Aga olen ma siis teiste silmis tõesti väga tihti kurb? Mismõttes?
Peab vist veel rohkem avalikult naeratama hakkama, sest enda arvates olengi ma üks suur positiivsus ise, küll tihtipeale väsinud ja vahel oman ka kuldseid kurbusemomente (nagu kõik normaalsed inimesed ja pealegi ei saagi õnnetundest aru saada, kui vahepeal ilma selleta pole), aga sellegipoolest.
Või on mu blogi nii depressiivne, et loob minust samasuguse pildi?!

Kuid praegu on küll selline tunne, et fck kevadväsimus. Ja see on väga mõttetu postitus, ärge lugege, kuulake parem muusikat.

Kommentaare ei ole: