Juba ongi märts. Järjest õudustäratavamaks muutub see, kui kiiresti aeg mööda ruttab. Ja veelgi hirmsamaks muutub see momentidel, kui mõtled nendele hetkedele, mil ajal liiva kombel täiesti kasutult mitte midagi tehes tühja lased joosta. Kuid samas, selliseid hetki peab ka olema, või kuidas?
Kuid käes ongi märts. Vaikselt hakkab eksamiteks tarkust täis topitud pea esimesi väsimuse märke ilmutama ning rutiin kontidesse nõrkust puurima. Hinge punub jätkuvalt pesa aina kasvav soov vahelduse järele, kuna tüdimus on ju kiire tulema, eriti mil hall argipäev ennast aina kordab. Eile, palavikust ja peavalust piinatuna, oleksin ma kirjutanud pika monoloogi sellest, kui kõrini mul kõigest on, kuid täna, mil seljataga on mõnusad spas veedetud tunnid täis ülimat lõõgastust, mis kogu negatiivse kehast välja uhtus ning ainult positiivsed mõtted pinnale ulpima jättis, tunnen, et kõik ei olegi nii hirmus, kui ennist paistis olevat. Ilmselgelt on nädalavahetus midagi õnnistuse sarnast, mis jumaliku päästjana meie teele on saadetud.
Viimasel ajal märkan üha enam, kuidas meid kõiki ümbritsev keskkond aina negatiivsemaks muutub. "Ma lähen nii närvi", "mul on kopp ees" ning sellele kõigele järgnev lõppematu jada erinevaid huvitavaid kõnekujundeid on midagi täiesti igapäevast. Tasapisi tunnen aga, kuidas see keeris ka mind enesesse imeb ning saamatus ja jõuetus end mu hinge istutavad. Tegelikult ei peaks see ilmtingimata nii olema, aasta kõige raskem punkt on läbi raskuste ju ületatud ning pimeduse selgroog juba ammuilma kildudeks murtud.
Kuid sellest hoolimata hiilib see aeg igal aastal pahaaimamatult ligi, lehvitab kutsuvalt ning ühtäkki ründab, jättes meid kõiki loidude ja tüdinutena endast maha. Kuid ka sellel kõigel on peagi lõpp. Pimedus taandub alandlikult aina kaugemale, andes teed päikesele, mis läbi akna palgeid nii meeldivalt soojendab. See teadmine on rõõmustav.
Tegelikult on hetked, mil hakkad enese loodud täiuslikus fassaadis nägema aina suuremaks muutuvaid mõrasid, õudustäratavalt kummalised. Mingil imelikul põhjusel ei suuda ega taha seda kõike uskuda ning püüad kõiki vahendeid kasutades eesseisvat pilti kaunimaks muuta ning vead, mis näkku karjuvalt vastu vahivad, kinni lappida. Mõnikord see õnnestub ning kõik saab vana rada kaudu jätkuda, kuid teinekord vaid kergetest viimistlustöödest ei piisa. Sellistel momentidel muutub asi kordades keerulisemaks, võõras abituse tunne hiilib ligi, pitsitab sisemuses ning kriibib õrnalt hingeseinu. Mõnikord on lihtsalt nii raske mõista ning leppida enese suutmatuse ja vigadega kohtades, kus arvasid parim olevat. Kuid teinekord on leppimine just see edasikandev jõud, mis kõigele eelseisvale vastupidava aluse annab.
Kuid tegelikult on elu kõigest hoolimata lill. Lihased on üle väga pika aja natukenegi sportlikku eluviisi meenutavast tegevuses pisut hellad ning süda spordist ammutatud õnnest lausa helendamas, kuid sellest mõni teine kord. Lisaks tahan ma kirjeldamatult palju minna 30 Seconds To Marsi kontserdile, küllap lähen ka, peab vaid pileti muretsema. Ja nii ongi!
Muusika: 30 Seconds To Mars - From Yesterday
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar