48th FIS Nordic World Ski Championships. Oslo 2011.

Nüüd, mil maailmameistrivõistlused on ukse ees ning kohe-kohe algamas, oleks õige aeg teha pisike ülevaade kõigest eesootavast.
Norra, mis on tuntuks saanud talispordi ajaloolise mekana, korraldab maailmameistrivõistlusi juba viiendat korda (eelnevalt aastatel 1930, 1952, 1966 ja 1982). Viimasel korral, mil võistlusi peeti kuulsal Holmenkolleni mäel, tuli võitjaks legendaarne Matti Nykänen. Teatavasti on norrakad kõva talispordi rahvas ning seda ka õigustatult: tänaseks päevaks on neil ette näidata 94 kuldmedalit (medaleid paigutati kaela juba esimesel MMil, mis toimus 1924. aastal).

Küllap on paljud kuulnud sellest, et nüüdseks on Holmenkolleni arena omandanud täiesti uue näo. Ümberkonstrueerimise ja renoveerimise käigus, mis lõpetati eelmise aasta veebruari lõpus, muutus tõenäoliselt üks maailma kõige tuntumaid treeningpaiku modernseimaks kompleksiks maailmas. Esmakordselt kasutati ehitamisel lisaks tavapärasele betoonile suuremas mahus terast (kogu mägi on enamjaolt terasest üles ehitatud, mis muudab selle maailmas ainulaadseks). Suure mäe suuruseks on HS 134/K120. Normaalmägi (HS 106/K95) ehk Midtstubakken valmis 2010. aasta suvel ning selle pealtvaatajate ala mahutab umbes 15,000 inimest.
Kuid aitab faktidest. Peamiseks küsimuseks on muidugi, kes viib medalid koju sel korral?
Konkurents on käesoleval hooajal olnud uskumatult tihe. Õigeaegselt on end suurepärasesse vormi suutnud viia nii vanad tegijad kui uued näod, samuti ei tohi unustada neid hüppajaid, kes just suurvõistluste ajal ühtäkki üllatada suudavad. Sellest hoolimata on ka minu peas kujunenud nimekiri nendest, kes võiksid heade tulemuste korral pjedestaali kõige kõrgemale astmele maanduda.
Thomas Morgenstern võib olla üks nendest. 2009. aasta Libereci MMil, milleks austerlane kõvasti treenis ja valmistus, pidi Thomas leppima normaalmäel valusa kukkumise tõttu kaheksada kohaga, suurel mäe 10. kohaga, kuigi eesmärgiks oli seatud medal. Olles hooaja 2010/11 mitteametlik võitja, võib just tema tänavu võistlusi vabalt võtta, kuna siiani seatud suuremad eesmärgid on saavutatud. Lisaks on mees näidanud hooaja vältel suurepärast vormi ning võib-olla on just soov võita viimaks individuaalvõistluse kuld (eelnevalt on võitnud Sapporo MMil normaalmäe pronksi) see, mis viib austerlase võidule.
Simon Ammann - tema on mees, kes teab, kuidas võita. Neljakordne olümpiavõitja on eelnevalt endaga koju viinud Sapporo MMi suure mäe kuldmedali ja normaalmäe hõbemedali ning 2009. aastal Liberecis toimunud võistlustel jäi Simon normaalmäel toimunud võistlusel Wolfgang Loitzli ja Gregor Schlierenzaueri järel kolmandaks. Algselt oli šveitslase hooaja suurimaks eesmärgiks võita prestiižne nelja hüppemäe turnee, kuid pärast järjekordset hõbemedali võitmist, on just Oslo MM see, kus Simon soovib oma kõrget klassi näidata. Ja uskuge mind, seda ta oskab.
Adam Malysz - mees, keda võib mõneti kutsuda ka igaveseks teiseks, on hüppaja, kes sageli just suurvõistluste ajal enda head vormi oskab demonsteerida. Heaks näiteks võib tuua Vancouveri olümpia, kus poolakas üllatuslikult mõlema mäe võistlustel Simon Ammanni järel poodiumi teisele trepiastmele maandus. Malysz on maailmameistrivõistlustel kuldmedaleid võitnud neljal korral (sellega pole isegi legendaarne Matti Nykänen hakkama saanud): normaalmäe kuld (ja suure mäe hõbe) 2001. aastal Lahtis, mõlema mäe kullad 2003. aastal Val di Fiemmes ja normaalmäe kuld 2007. aastal Sapporos. Ka sel hooajal on poolakas oma vanusest hoolimata enda kaljukindlat vormi näidanud. Ja suurepärane oleks oma karjääri viimastelt maailmameistrivõistlustelt (tegemist on küll mitteametliku informatsiooniga) medaliga lahkuda.
Tom Hilde, kes antud hetkel asub üldarvestuses elu parimal viiendal positsioonil ning on sel hooajal olnud kõige tugevam ja stabiilsem norrakas, tahab nendelt meistrivõistlustelt medalit. Maailmameistrivõistlustelt on Tomil ette näidata 2009. aasta Libereci MMi suure mäe meeskondlik kuldmedal. Kuigi tema puhul pole suuri saavutusi veel palju ritta laduda, tuleks sellegipoolest just temal silm peal hoida, kuna kodupubliku ees poodiumile maanduda on midagi, mille poole püüelda ning seda Tom kindlasti ka teeb.
Ning viimaks minu isiklik favoriit, austerlane Gregor Schlierenzauer. Tema jaoks ei ole tänavune hooaeg olnud just kuigi roosiline. Eelmise aasta lõpus läbi elatud õnnetu kukkumine ning pidev püüdlemine endise tippvormi taastamise poole on Schlieri jaoks olnud parajaks kolgata teeks, kuid sellest hoolimata on Gregor end viimaste nädalate jooksul suutnud õigeks ajaks tippu ajada. Selle hooaja esimene poodiumikoht Oberstdorfis ning kauaoodatud võiduviljad, mille Gregor noppis üleelmisel nädalavahetusel toimunud Vikersundi vastavatud monster hillil, on tõestuseks sellest, et tema puhul on suusalend just parimaks ravimiks. Ja selle üle on mul uskumatult hea meel. Schlieril on varasemast ette näidata 2007. aasta Sapporo MMi suure mäe meeskondlik kuld, 2009. aasta Liberecis MMi normaalmäe hõbe ja suure mäe individuaalvõistluse neljas koht ning meeskondlik kuld. Rekordipurustajast austerlase puhul ei või iial teada, millega ta võib üllatada. Hoian oma pöidlad tugevalt pihus ning soovin palju, palju edu!

Lisaks ülaltoodutele tasuks medaliheitluses silma peal hoida norralasel ja vastkroonitud uue maailmarekordi (246,5 m) omanikul Johan Remen Evensenil, sakslasel Severin Freundil, austerlasel Andreas Kofleril ning poolakal Kamil Stochil, kes sel hooajal viimaks oma head vormi on hakanud näitama. Soomlastest võib üllatada Janne Happonen.
Igatahes, tõotab tulla suurepärane ning uskumatult põnev MM. Võtke kasvõi koolist paar päeva vabaks (see ei ole ju maailma lõpp) ning nautige lisaks suusahüpetele ka murdmasuusatamist (olenemata sellest, et meie suusakuningas Andrus Veerpalu seal ei osale ning kauapeetud ameti maha pani - ajalugu on ju tehtud!) ja kahevõistlust, kus osalevad ka meie omad kohalikud poisid. Ilusat suusapidu kõigile!

Kommentaare ei ole: