Naljakas, kuidas inimesed asju taga ajavad. Pidevalt nuhivad ja otsivad, just nagu näljast nõrkevad kiskjad, kes ühtäkki enese ninasõõrmetes vere magusat maiku tunnevad, mis äkitselt jälletärganud elu kontidesse puurib. Üha enam ja enam hakkab välja kujunema kuvand inimestest kui meeletutest, mõneti isegi ohjeldamatutest tarbijatest, pidevalt näljas millegi uue järele, kuna tüdimus on kiire tulema. Meis on kujunenud välja esmaklassilised oskused asjade leidmiseks, kuigi vahel peame tõdema, et viivleme tumedas teadmatuses, oskamata järeldada, mida tegelikkuses otsime. Ja kui sellele lisaks on kõrval mõni sõber-tuttav-pereliige-kontvõõras, kes sugugi ühe koha peale tammuma ei taha jääda, kuna aeg on ju ometigi raha, ning täiskäigul otsinguretkel edasi tahab rutata, ega siis ei saa ju isegi sammu aeglustada ja seisma jääda. Mõeldamatu oleks leida natukenegi aega, et visata hetkekski pilk peale kõigele siiani omandatule, et hoomata seda loendamatut kogust, mida inimliku ahnuse, ellujäämisinstinkti ja omamisiha käigus kõhu alla kokku kogunud oleme, valimata selleks vahendeid. Jälgime ühiskonna suurkujusid ning käime nende jälgedes seni, kuni märkame, et tegelikult on meie eludest midagi tõeliselt suurt puudu.
Kuid kuna on 'asjad' inimest tõeliselt õnnelikuks teinud? Meile räägitakse kõikjal, söödetakse lõppematute kuhjadena ette kõike seda, mis annab tõendust sellele, et materjaalsust ei saa ühele inimhingele õnne aseainena pähe määrida, sest ükskõik, kui tõepärane see ka poleks, lõpuks löövad ka sellesse täiusesse mõrad, mis hinges kipitava puuduse kombel endast märku annavad. Tõsi, mõned neist 'asjadest' võivad küll avada paljusid uksi, pakkuda enneolematuid võimalusi ja pealtnäha soovitud rahulolu, kuid mitte seda, mida inimene tegelikult vajab: teise inimese lähedust ja armastust. Teadmist, et temast hoolitakse, kuulatakse, temaga arvestatakse ning teadmist, et tema võib seda kõike ka tagasi anda ja jagada.
Muusika:
Paolo Nutini - Tricks Of The Trade
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar