Hetked, mil pea on mõtetest tühi ning emotsioonid sisemuses kõditavaid trikke teevad, mis viimaks tõsiselt segadusse ajavad, on kummalised. Kujuneb omamoodi kaos, millest ei oska kuidagi teed välja leida. Vaatad enda ümber, loodad leida inimesi, kes aitaksid vastata kõikidele tormiliselt peas keerlevatele küsimustele, ulataksid oma käed ja juhataksid tagasi õigele rajale. Kuid iga inimese elus esineb momente, mil ei saa teiste abile lootma jääda. Lihtsalt avastad, et sel momendil seisad tegelikult ihuüksi, ainsaks kaaslaseks pilkane pimedus ning ainus inimene, kellele toetuda ,oled sina ise, koos oma kõikide kiiksude, murede ja rõõmudega. Sel hetkel hakkadki otsima. Vaatad vasakule, paremale, piilud ka kõige kummalisemate nurkade taha, kuhu teinekord ehk vaatama poleks juhtunudki. Küsid endalt kuidas, milleks, kas ning viimaks jõuad saatusliku lauseni - aga mis oleks, kui... Maalid enda silme ette erinevaid hetki, millel kirevad värvid lainete kombel kokku sulanduvad, lood kirjeldamatuid näiliselt lõppematuid lugusid, mille peategelasteks on just need inimesed, keda oma vaimusilmas ette kujutad. Suled silmad ning oskad pimedusse tekkivale pildile paigutada kõik, millest iial mõelnud ning soovida julgenud oled. Märkad, et igale asjale on seal oma koht, kuhu perfektselt mahtuda. Ja siis ühtäkki mõistad, et kõik keeruline on vormitud naeruväärselt lihtsaks. Visioon, mis varem oli üks suur udukogu, on muutunud klaarselgeks. Plaaniks, mida nüüd samm sammu haaval järgida.
Ja tegelikult ei peagi ju kõigele asjadele põhjendust olema, sest need lihtsalt juhtuvad, olenemata sellest, kas oskad neid oodata või mitte. Ning hetkedel, kui kogu seni ääretult hästi toiminud elukorraldus ühe suure mingil määral hirmuäratava küsimärgi kuju võtab ja vastuvõetud otsused ja tehtud teod musta kahtlust kiirguva varju alla mattuvad, tuleb lihtsalt aeg maha võtta. Või teise võimalusena kõike ignoreerida, see töötab ka päris hästi.
Kuid tegelikult on elu jätkuvalt ilus. Eriti, kui mõistad, et ka ebameeldivate asjadega on võimalik elama õppida. Vahel võib ju raske olla, kuid miski pole võimatu ja ületamatu. Ja pealegi, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Küllap juba auklikuks kulunud lause, kuid ometi on selles oma tõetera sees.
Elu areneb tsükliliselt. Kõik on tsükliline. Kõik. Kui sa seda sügavuti mõistad, hakkad rohkem ka protsessi nautima, mitte seda lihtsalt taluma.
Kõik asjad liiguvad tsükliliselt. See on elu loomulik rütm ja kõik toimub selles rütmis, kõik läheb selle vooluga kaasa. Seepärast ongi kirjutatud: "Igale asjale on määratud oma aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all."
Muusika:
Beck And Bat For Lashes - Let's Get Lost
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar