VIERSCHANZENTOURNEE 2010/11

Eelmist aastat meenutades peaksin end tegelikult pisut kuskil hämaras nurgas häbenema, kuna pole siia sõnakestki poetanud selleaastasest nelja hüppemäe turneest. Kuid nagu on tõenäoliselt kõigilegi teada - aastad ei ole vennad (või õed?), seega teen pisikese sümboolse kokkuvõtte (koos tohutu pildimaterjaliga, mis on mul arvutisse kogunenud) selle hooaja ühest highlight'ist.

Tuleb ausalt tunnistada, et sel hooajal ei olnud minu ootused turnee ees kuigi suured, kuna Gregor, kellele ma oleksin tõenäoliselt kõik oma panused pannud, kukkus õnnetult vaid mõned nädalad enne turnee algust. Kuid tuleb välja, et Schlieri on tõepoolest õnnega koos: tänu taevale varem vigastatud põlv paranemiseks operatsiooni ei vajanud ning Gregor astus tagasi võitlusse oma kodumäel Innsbruckis ja lõpetas turnee üldkokkuvõttes viisakal 36. kohal. Alati on ju järgmine aasta, või kuidas. Haha.

Kuid nüüd, mil 59. turnee oma nelja suurepärase võistlusega (Oberstdorf, Garmisch-Partenkirchen, Innsbruck ja Bischofshofen) on selja taga, võin väita, et turnee oli sellegipoolest lihtsalt uskumatu. Kohe esimesel võistluspäeval Oberstdorfis näitasid head vormi selle turnee võtmemehed Thomas Morgernstern, Simon Ammann, tiitlikaitsja Andreas Kofler, Adam Malysz, Matti Hautamäki ning kõikidele positiivsete üllatajatena Manuel Fettner ja Tom Hilde. Kõige rohkem hämmastas mind nende nelja võistluspäeva käigus valitsenud konkurents, millesarnast pole mina isiklikult juba viimased paar aastat näinud. Varem oli juba enne turnee algust teada nimed, kes võiksid turnee kinni panna, kuid sel aastal oli nimekiri, mille alusel võitjaid ennustada, kohe tükkmaad pikem, sest suur hulk hüppajaid on ühtäkki ssaavutanud selle suurepärase vormi, mida taga on otsitud. Eeskätt pikka aega viletsuses vaevelnud sakslased, kelle jaoks ka viimaks päike end pilve tagant näitama on hakanud.

Küllap ei tule ka sel aastal üllatusena see, et minu lemmik võistluspaikadeks olid taaskord Innsbruck (teatavasti minu vaieldamatu lemmikmägi) ning Bischofshofen. Ma võiksin neid võistlusi vist kümneid kordi järjest vaadata, kuid küllap ei muutuks ka siis minu hämming väiksemaks. See atmosfäär ning rahvahulk, kes kõiki (eelkõige austerlasi) toetama on tulnud, on lihtsalt uskumatu. Iga aasta tekitab telkaekraanil nähtu külmavärinaid ning hinge kirjeldamatu soovi ise selle paarikümnetuhandelise rahvamassi sees lippu lehvitada.

Isiklikult olen väga üllatunud norralase Tom Hilde äkilise esilekerkimise üle. Mees võitis kvalifikatsiooni nii Garmischis, Innsbruckis kui Bischofshofenis, võites viimases võistlusegi, teenides oma karjääri kolmanda etapivõidu. Lisaks maandus Tom üldkokkuvõttes kolmandale kohale. Suurepärane saavutus, nüüd tuleb vaid loota, et viimase peal vorm jääb veel mõneks ajaks püsima, sest ees ootavad ju maailmameistrivõistlused kodupubliku ees Holmenkollenis. Lisaks tuleksid ära märkida austerlane Manuel Fettner, kes saavutas sel korral oma karjääri parima tulemuse: pronksmedal Oberstdorfis ja turnee üldkokkuvõttes neljas koht ja venelane Pavel Karelin, kes Innsbruckis maandus oma hüppega elu parimale teisele positsioonile.

Kuid nüüd selle juurde, mis kogu turnee juures kõige tähtsam: loomulikult võitja, kelleks krooniti juba kolmandat aastat järjest austerlane, sel korral sedapuhku Thomas Morgenstern, kel varasemast ette näidata kaks individuaalvõistluste kuldmedalit 2006. aasta Torino olümpiamängudelt, normaalmäe pronksmedal 2007. aastal Sapporos ning meeskondlikud kuldmedalid nii Oberstdorfi, Sapporo kui ka Liebereci maailmameistrivõistlustelt ja Torino ning Vancouveri olümpialt. Nüüd see siis lõpuks juhtus, Morgi kauaaegne unistus täitus ning kui päris aus olla, siis tema võit tekitas minus täpselt sellise tunde, nagu Gregor ise oleks võitnud. Tema uskumatu vorm, positiivsus ja tahe kerisid mind turnee käigus niivõrd ülesse, et kui Morgi Bischofshofenis teises roundis viimaks maandus, pidin peaaegu et enda nahast välja hüppama. Selliste tulemuste juures ei oskaksi mitte midagi muud oodata kui võitu ja see kauaoodatud edu võib veel eriti magus olla.

Kahju on mul aga Simon Ammannist, kelle jaoks oli selleaastane turnee hooaja peamine eesmärk, kuna see tiitel on ainuke asi, mida šveitslane veel võitnud ei ole ning taaskord pidi Simon leppima teise kohaga. Kuid see võib tähendada ka midagi head: ehk ei mõtle Ammann veel ametit maha panna ning tuleb ka järgmisel hooajal oma magic 8'le lisa püüdma. Ning kas võit nelja hüppemäe turnee 60 aastapäeval poleks mitte eriti prestiižne? On mille üle mõelda.

Peaksin vist hakkama otsi kokku tõmbama, jutt kisub maru pikale. Igatahes, tuli uus logo ning tuli uus võitja. Oli üllatajaid ning oli ka pettumusi, kuid sellegipoolest oli turnee uskumatult põnev. Statistiliselt on austerlased jätkuvalt väga domineerivad, mille üle on mul isiklikult vaid hea meel. Eks näis, mida järgmine turnee endast kujutab, usun, et põnevust on vähemalt sama palju, kui mitte rohkemgi veel. Järgmiste hüpeteni!