I remember we were walking up to strawberry swing. Wouldn't wanna change a thing. It's such a perfect day.

Tänane õhtupoolik oli tõeline naerumaraton. Laulsime siin tüdrukutega minu pool karaoket, nii oma lõbuks. Neid kõige kõvemaid eesti hitte, rohkem kui pooli me küll ei teadnud, kuid see meid ei takistanud. Laulsime neidki. Tegelikult, kui nüüd aus olla, me vist rohkem naersime kõhud kõveras kui laulsime ja kui, siis sedagi mööda. Aga põhiline oli see, et meil oli sõnulkirjeldamatult lõbus ning naer teeb alati head. Ja kui öeldaksegi, et telekas on seltskonna surm, siis karaoke äratab küll ellu. Kohe päriselt. Ja meie puhul võib rakendada küll seda lauset, et algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Meile pani punkti öörahu saabumine. (Korteri rõõmud)

Kuid suures seltskonnas seda atribuutikat siiski meelelahutuslikel eesmärkidel ei kasutaks.

Hiljem käisime veel õunaraksus ka, mis ei kukkunud välja päris nii, nagu me oleksime tahtnud. Saak oli kopsakas - 4 õuna. Kui kohale jõudsime saime vaid korra puud raputada kui juba mingi auto tuli ning me plehku pidime pistma. Kokkuvõttes naersime veel ning ma väänasin õrnalt jala ka joostes välja, kuid ometi oli nii naljakas, et edasi kõndimine oli naeru tõttu pisut raskendatud.

Kui nüüd aus olla, siis pole miljard aastat nii lõbus olnud, kui oli täna. Hea meelega kordaks. Ja ilusad küüned sain ka omale, mis on veel vahvam. Päeva, õigemini õhtu võib kordaläinudks nimetada.

Muusika: Tinchy Strider ft. Amelle - Never leave you.