Everybody's talking in words I don't understand. You got to be the only one who knows just who I am.

Tegelikult on maailma parim asi see, kui on olemas inimene, kellega saab pärast ükskõik kui suurt ajavahemikku rääkida sellisel kombel, nagu viimane kord oleks olnud alles eile. Kui on olemas inimene, kes paneb mõnikord oma küsimustega piinlikku olukorda ning see omakorda viib naermiseni, millest nii puudust oled tundnud. Kui on olemas keegi, kes kuulab ning keda on alati hea ja huvitav kuulata. Ja mina olen üks nendest õnnelikest inimestest, kes sellist sõpra oma nimistus hoiab. Ma olen selle üle sellistel päevadel ikka kuradi õnnelik. Ja sellised olukorrad panevad inimesi rohkem hindama selle üle, mis neil käeulatuses on ning ei lase kaotsi minna sõpradel, kes väärivad tiitli "tõeline sõber" kandmist.

Ja tegelikult on mõnikord nii tore rääkida üle pika aja sõbraga, kes tähendab mulle tervet maailma, ning saada teada, et ta on ikka sama tore kui vanasti. Ja et need teemad ja naljad, mille üle kunagi räägitud ja naerdud sai, ei ole sugugi unustuse hõlma vajunud ning pakuvad jutuainest tänaseni. See on nii hea, kui keegi tuletab sulle sinu häid väärtusi meelde ning hindab sind millegi poolest. Inimene, kes mõnikord turgutab ego ning mõnel teisel päeval toob jällegi pilvedelt alla, et hiljem pehmem kukkuda oleks. Jätkuvalt võin väita, et ma olen nii õnnelik, et mul on olemas need omad inimesed, kes mind läbi ja lõhki tunnevad ning isegi siis, kui aeg üle käib, üksteist ära ei unusta. See on sõprus.

Mu elu on peagi taas üks tervik. Ma pole ammu nii tõeliselt õnnelik olnud, et pähegi ei tule mõtteid, mis tuju alla viivad ning mureraase enda all hõlmavad. Kõik on hästi.

Ma tahan endale meeletult Wayfarereid.