Some people in life are a part of you, and when you let them go, you never lose them.

Istusime täna õhtul Retiga mu rõdul, õdusalt tekkide sisse mähituna, jõime üüratutes kogustes teed ja lihtsalt olime. Rääkisime terve maailma asjadest ning naersime lõputult. Ja lugesime minu aastatetaguseid kirjapandud üllitisi, mis tõi omakorda kaasa järjekordsed kõhukrambid. Ning kui õues läks pimedaks, süütasime küünlad ning mässisime end tihedamalt tekkide sisse, et külm ei hakkaks ning jõime turgutuseks taas paar lonksu kuuma piparmünditeed. Ja see olemine oli sõnulseletamatult hea. Nii tore on selliseid hetki omada. Need tunduvad küll pealtnäha tavalised, kuid ometi jäävad just need mõnusad olemised kõige rohkem meelde. Lihtsalt, ääretult hea oli olla. Ja kui kell ei oleks nii palju saanud ning pimedus tõsiselt maad võtnud, oleksime me seal tõenäoliselt varajaste hommikutundideni juttu puhunud ning kvaliteetaega veetnud. Suurepärane.

Suverull oli vahva ning kindlasti palju rahvarohkem, kui eelmisel korral. Küllap oli põhjuseks ka ilm, mis päevapoole lausa meeldivalt palavaks kiskus. Sai paljusid nähtud ning ka spordipisikut kasvatada. See oli tõesti selline mõnus üritus, kus sai vabas õhus aega veeta ning oma vajatud kümme tuhat sammu täis kõndida. Ja see meeldis mulle, eriti, kui seltskond on hea. Eks ta vist nii olegi, et hea seltskond võib ka kõige viletsama ürituse mõnusaks olemiseks muuta. Mitte, et tegu oleks viletsa üritusega olnud, sugugi mitte. Sel korral oli olemas täiskomplekt.

Tegelikult loodan ma siiralt, et ükspäev tuleb ilgelt halb ilm, et mul avaneks võimalus end täiesti välja puhata. Üks igavesti halb harjumus on külge jäänud, et väga hilja magama ning ääretult varakult voodist püsti. Ja see omakorda toob kaasa selle, et sügaval sisimas ma tunnen, et ma olen lihtsalt väsinud, kuigi otseselt keha sellest märku ei anna ning jalapealt magama päris ei kuku. Aga ometi tahaks miski 12 tundi jutti magada. Ja vot siis oleks kohe palju helgem olla.

Ja ega tegelikult midagi tarka öelda ei ole. Istun siin arvuti taga, kui kõik teised ammu juba unedemaal suiguvad (või klubides möllutavad) ning soiun omaette. Und ei ole ning vist ei mõtlegi tulla. Õõh, head ööd kõigile.

Just like heaven.


Muusika: James Morrison - Please don't stop the rain.