Right now the sun is trying to kill the moon.

See laul hoiab endas nii palju asju ning selle kuulamine tuletab mulle neid terviklikult meelde. To the shore of freedom where no-one lives.

Tegelikult on silmad unised ja punased ning pidevalt on tunne, et ma jään kohe-kohe haigeks. Aeg-ajalt hakkab halb ning väsimus niidab samuti täiesti lambist rajalt maha. Kuid minu õnneks ei ole siiani seda juhtunud ja diagnoos on panemata jäänud...veel. Kuid ma siiralt loodan, et see jääbki nii. Või natukene paremini.
Eile oli esimene kord, kui mul suurest naermisest tõepoolest silmad vesiseks muutusid, kohe päriselt. Nii, et kui sõrmega üle tõmbasid, siis see nõretas veest. Ja tegelikult oli see nii tore.