I feel my temperature rising for you. From ninety-eight to a thousand and two. No need for doctors.

There's just no way to describe it, it's true. I need your medical attention. Fix me up and turn me on love. Go grab a scalpel, cut me open. Go. I can show you colors that never existed.

Tänane päev on kuidagi hästi välja kukkunud. Tundsin eneses taas seda vanade aegade tunnet ja paratamatult tuli peale nostalgia. Tõepoolest on tore olla koos nende inimestega, kellega sul on nii palju ühist jagada ja mäletada. Parim selle juures on see, et olenemata sellest, et kõik vahepeal juba juuksekarva otsas rippus, oli see piisavalt tugev selleks, et kõike alles hoida ning taaskord meie ette tuua. Avastasin, et kõige parem ongi lasta asjadel oma suunas minna, sest pidev torkimine ja suskimine ajab asjad enamjaolt ainult hullemaks. Trust me, ma tean, millest ma räägin. Olen pidanud oma põikpäisuse pärast omajagu vastu pükse saama, kuid nüüd, mil ma ebaõnnestumistest tingituna üldse loobusin, saabus kogu värk oma aus ja hiigluses taas minu õuele. Ja kui päris aus olla, siis on see kuradima hea tunne. Ja olenemata sellest, et see homme võib jälle kadunud olla, ma siiski naudin seda nii kaua kui saab. Aga see peab olema midagi, mis jääb. Seda kohe kindlasti.

Tänu Mihklile avastasin sellise bändi nagu The Audition ja pärast esimese laulu kuulamist otsustasin tõmmata nende viimase albumi "Self-titled album". Kui nüüd päris ausalt öelda, siis ei ole päris päris pikka aega omandanud omale plaati, kus mulle absoluutselt kõik laulud meeldivad. Viimane vist oligi Jack Johnsoni "Sleep through the static". Kui tahate aimu saada, millise muusikaga enam-vähem tegemist, siis siin teile ühe loo link. http://www.youtube.com/watch?v=gjOeaMJGvnI . Igatahes, soovitan ülimalt soojalt, isegi vist kuumalt.


Tegelikult liiguvad asjad vist üsna heas suunas, võib vist isegi väita, et väga heas suunas. Hinded on mul praegu ääretult heas seisus, sõprussuhted hakkavad juba ilusaid pöördeid võtma ning isegi südames on mingit liikumist märgata. Milline ime, et mul tõepoolest mitte millegi üle vinguda ei ole, kuigi alati võiks ju midagi leida, aga täna ma lihtsalt ei taha. Unustan kõik ebaolulise ja naudin hetke. Nagu Mansugi, võin ma väita, et ma olen vähemalt selleks hetkeks, mis mind ümbritseb, leidnud rahu.

Ja tegelikult unistan ma suurelt sellest, kuidas ma ühel päeval kõpskingad jalga panen, unustan selle, et ma siis nagu teletorn välja näen ja täpselt sellel tänaval ringi kõnnin. Das Goldene Dach. Ja vot see unistus võiks täide minna.

Ja tegelikult peaksin ma end kokku võtma ja lõpuks geograafia tööks õppima hakkama, sest just sellise maailmaime läbi ma selle kursuse viie võiks saada

Päikest! xoxo.

2 kommentaari:

Mihkel. ütles ...

I rule,or what?:D:D

Anne-Maria ütles ...

Tõsi ta on:D:D