Eile oli siis koolis tutipidu. Kui nüüd päris aus olla, siis oli üle pika aja tõsiselt naljakas etendus kokku pandud. Viimati vist oligi selline tõeliselt lahe tutipidu sel korral, kui Otid ja Gertud ja kõik muud vahvad sellid lõpetasid. Igatahes oli kogu sisu abiturientidel hästi välja mõeldud ja mina veetsin igatahes aega pidevalt naerukrampides olles. Ja kuigi ma lubasin endale, et ma ei muutu seal tundeliseks ja ei pigista endast pisarat välja, see siiski kõige kiuste juhtus, sest see lõpukõne, mida Kaspar Liina mängitud kurva meloodiaga loo saatel rääkis, oli niivõrd mõtterikas ja ilus. Midagi tõelist, millega kogu asi lõpetada. See aga viis ühest asjast teiseni ja nii ma lõpuks lahkusingi koolimajast silmad vesised. Lihtsalt tuli meelde, mida kõike ma olen osa inimestega koos läbi elanud. Kui paljudega ma olen koos ülesse kasvanud ja igasugu lollusi teinud ja nüüd ühtäkki nad lähevad ära ja ma ei näe nende rõõmsaid nägusid päevast päeva koolikoridore mööda kõndides. Ma tean, et nad siiski käivad siin ja ma neid vahel ikka näen, kuid see ei ole see sama. Eks ta kord ole nii, et inimesed saavad alles siis aru, kui kallid mõned neile on, kui nad neist eemale lähevad.
Hetkel olen üsna teismoodi laulu otsa sattunud. Nimelt on tegemist Prince'i "Purple rainiga". Kui ma seda Saksa superstaari saates kuulsin ja kohtunike kommentaare kuulasin, et esitaja seda niivõrd tundeliselt ja mõttega edasi ei kandnud, siis ma ei mõistnud, mida nad selle all mõtlevad, sest enda arvates tuli Annemariel see üsna ilusasti välja, kuid nüüd, kui ma olen neid sõnu näinud ja laulu ennast originaalesituses kuulanud, tuleb välja, et kohtunikud rääkisid puhast tõtt. Ja kui nüüd päris aus olla, siis tegemist on ilusa looga, mis tekitab kerget nostalgiat ning pisikest tundepuhangut.
Tõttöelda on selline lugu, et minu sisemus on taaskord segamini keeratud. Kui nüüd järele mõelda, siis võin ma tuua võrdluse enda tunnete ja oma toa vahel. Ükskõik, kui palju ma seda ka ei koristaks, järgmisel päeval on see tuba sama sassis, kui see oli kaks päeva enne. Sama on ka minu tunnetega. Kui ma ühel päeval mõtlen oma mõtted klaariks ja tunnetes niivõrd kuivõrd selgusele saan, siis järgmisel päeval oleks justkui uus stsenaarium mu emotsioonidele kirjutatud ja peab jälle otsast peale hakkama. Tuleb tõdeda, et minu puhul on tegemist ehtsa kaksikuga. Ma võin öelda, et ma olen päris keeruline inimene veel keerulisema iseloomuga ning minust ei ole sugugi lihtne läbi näha ning juba esimesel silmapilgul aru saada, kellega tegu on. Ja need inimesed, kes minust seda arvavad, jäävad ilma minu tõelisest olemusest. Ja nii see asi kord on.
Tegelikult võib praegusel hetkel öelda, et minus on täielikult tärganud kevad. Ja olenemata sellest, et sisimas ma siiski kardan haiget saada, ma naudin seda tunnet ja teen enda jaoks lõpuks midagi head, sest pärast pikka jamade klaarimist, millest ei olnud mitte mingisugust kasu, olen ma midagi positiivset ära teeninud. I only wanted to see you laughing in the purple rain.
Tuli pikemat sorti sissekanne, minu õnnitlused nendele, kes suutsid läbi lugeda. Kuigi vist kõik ei saanud kirja, mida ma mõtlesin.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar