I've screaming away my voice, been holding hands with the rain. I've been kissing with the clouds, been acting as if I have a choice.

Hetkel molekulaarkineetilist teooriat ja isoprotsesse omale pealuu sisse ajades mõistsin taaskord, kui väga ma siiski suve ootan. Jälle on kätte jõudnud hetk, kus ma võin öelda, et mul on koolist äärmiselt kõrini, kuigi nädal alles algas ja alles on teisipäev. Just, vaid järjekordne teisipäev... mis venib täpselt nagu näts. Venib ja venib, kuid otsa ei taha mitte mingil juhul saada. Tegelikult ma juba ääretult ootan kõike seda, mida suvi endaga kaasa toob. Vabaduse, soojuse ja mis kõige olulisem - palju vaba aega. Praegu ongi täpselt selline tunne, et kui antaks võimalus midagi soovida, siis ma sooviksin rohkem aega, mida ma ei peaks tööde õppimiseks kulutama, nagu ma seda hetkel teen. Tahaksin lihtsalt maja ette kossuplatsile minna ja teistega suhelda ning isegi mõne korvi visata. Mis tuletabki mulle meelde, et ma ei olegi siin maininud, et minu sellekevadised esimesed visked on tehtud ning isegi korvirõngast tabanud. Siin vanade lapsepõlvesemudega palli mängides tulevad paratamatult meelde hulgaliselt mälestusi, mis siin omandatud on. Kõik need pättused, kui vaesed vanakesed meid taga on ajanud, puuonnid ja need hetked, kui kõik "Keskuse lapsed" platsikal olid ning laptuud mängisid. Ning siis kõiki järk-järgult vanemate poolt tuppa kutsuma hakati. Võin öelda, et ma poleks tahtnud oma lapsepõlve mitte kuskil mujal veeta, sest olen arvamusel, et Keskus on paratamatult parim koht selleks. Ja tänasel päeval on tore näha, et olenemata sellest, et pea kõik on juba suureks kasvanud, on siin siiski pisutki järelkasvu ja laste kilkeid kuulda.

Leidsin üle pika aja ühe eestimaise laulu, mis mulle tõepoolest meeldib. Thief - Sleeping with the sun. Tõttöelda ei tehta tänapäeval Eestis kuigi head muusikat. Mõned üksikud koosseisud seda teevad (ilmselgelt Dagö). Kuid sellegipoolest, kui ma mõnikord satun eesti raadiot kuulama, tuleb sealt ainult mingit tühipaljast pop-jama, mis käib tõepoolest ääretult närvidele. Võib-olla on asi selles, et ma olen sellisest muusikast ja selle maitsest välja kasvanud. Kuid jah, see lugu mulle istub. Juba "Värsket ekspressi" vaadates istus.