Eile käisin koolis missi ja misteri valimist vaatamas. Rahvast oli kogunenud üllatavalt palju, põhjuseks võib vist nimetada ääretut valimispropagandat, mis oli tegelikult ääretult vahva ja osa plakatid ajasid ikka naerma küll (loe: Arno plakatid, loomulikult). Tegelikult oli üritus hästi tore, midagi uut ka lõpuks kooli huvitegevuses. Võitjad olid ilmselgelt üllatavad, sest seda ei oleks ma iial oodanud, et Kärt võidab. Henri võitu võis veel pisut oodata. Nüüd tõusis tal raudpolt ego taevasse ja nüüdsest ei kõiguta teda vist tõepoolest mitte miski. Nagu osa ka ütles - nüüd tõuseb vend ära. Meritile ja Toivole ka minu õnnesoovid, kes kõigi ootuste kohaselt rahva lemmikuteks osutusid. Kuid jah, tuleb tunnistada, et kõige rohkem mulle meeldisid need kaks poissi, kes hääletuse ajal saalis kontserti andsid. Nad laulsid nii ilusasti! Mul on vist tõeline nõrkus meesolendite peale, kes, kui suu lahti teevad, imeilusat viisi võivad laulda, sest iga kord, kui keegi kuskil laulab ja seda veel väga hästi teeb, siis olen mina sekundiga sulanud. Aga ma leian, et see on üdini positiivne.
Hiljem järgnes disko, mis oli algselt küll üsna lõbus, kuid siis hakkas mul millegi pärast tuju järk-järgult ära vajuma ning selle tagajärg oli ikka üsna vastik. Vastikud mõtted ja ilusad mälestused, mis sellisel hetkel mind veel kurvemaks muutsid, sõna otseses mõttes karjusid mul peas. Iga hetk lootsin, et keegi jumala eest minult ei küsiks, mis mul viga on, sest tõenäoliselt oleksin ma just sel hetkel nutma pursanud. Nii ma siis sundisin oma pisaraid silmades püsima ja üritasin kõigest väest laulusõnadele ja muusikale mõelda, et mõtted mind maha ei murraks. Tegelikult oli meel sel hetkel ikka maru kurb ja süda tilkus tõepoolest verd. Kuid asjal oli oma niivõrd kuivõrd positiivne külg ka. Jõudsin järeldusele, et asi, mis on pooleks murtud, ei saa kunagi tagasi selliseks nagu see kunagi oli, sest ükskõik kui palju seda lappida, armid jäävad ikka. Ja nii on ka sellega. Ma võin end hulluks mõelda, üritada ja kasvõi silmad peast nutta, kuid ükskord saab ka mul jaks otsa.
Pärast diskot saime Reti ja Keidyga Reti pool kokku ja pidasime maha järjekordse naerujooga tunni, mis ületas kõik senised, sest teemad, mille üle naerda, kõikusid ikka tõepoolest seinast seina ja kõhukrambid olid ka ääretult suured. Tahaksin tänada neid kahte, et nad mul olemas on ja nad mu tuju paremaks muutsid.
Käes on siis Suur Reede. Mina ei ole ei mune värvinud ega ammugi ka neid poksinud. Lihtsalt passin päev läbi toas ja mõtlen. Üritasin ka arvutist filmi vaadata, kuid mu masinal on tõelised kasvuraskused vist, sest nii kui ma jõudsin asja poole peale ära vaadata, viskas arvuti end välja ja enam normaalsel kombel vaadata ei lase. Ja selline asi ajas mind ikka meeletult vihale. Seejärel siirdusin tagasi teleka ette ja avastasin RTLi peal käimas teise filmi. Sellise tüüpilise printsessifilmi. "Cinderella Story". Tegelikult oli üle pika aja midagi sellist siirast ja armast tore vaadata, pealegi ei ole ma seda varem näinudki, mis lisas asjale omamoodi positiivse maigu. Igatahes oli film täitsa nunnu.
Tegelikult ei oska midagi peale hakata endaga. Pea on sassi aetud, nii positiivses kui ka negatiivses mõttes. Tegelikult on mul juba ette tunda tunne, et üks inimene valmistab mulle peagi pettumust ja teeb mulle haiget. See kõik on nii tuttav ja olenemata sellest, et ma tean, mis juhtuma hakkab, ei liiguta ma lillegi, et asju ära hoida, vaid elan edasi lollis lootuses, et äkki sel korral on inimene end kokku võtnud ja muutunud, kuigi teada on, et inimesed ju end ei muuda. Mis teha, see olen kord mina. Loll ja lootusetu.
Maru negatiivses mõttes kirjutatud sissekanne. Ehk annate mulle andeks.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar