Vikersund.

Oi milline nädalavahetus see Vikersundis oli. Laupäevane meeskondlik võistlus oli täielikult närvesööv ja samal ajal ka õnneliku lõpuga. Austria meeskond võitis taaskord, kuid Gregor kukkus kaks korda, küll õnnelikult, see tähendab, et maandumisel. Esimesel korral pärast suurepärast hüpet, mis oli 213 meetrit, kui ta üritas telemarki teha ja suusad kokku läksid. Teine kord oli teises voorus, kui treener tal alla lubas tulla ning tulemuseks oli 224 meetri pikkune hüpe, mille puhul ei ole lihtsalt võimalik enam normaalselt maanduda. Ja ta oli vihane, oi kui vihane. Ja mina pidin ehmatusest infarkti saama. Kuid tänu taevale lõppes kõik õnnelikult ja temaga jäi kõik korda. Ja kogu võistlusest võib järeldada, et Austria on kõige tugevam meeskond, vähemalt 2008/2009 hooajal. Mäerekorditest nii palju, et esimesena ületas Gregori mäerekordi meeskonnakaaslane Martin Koch kolme ja poole meetriga (216,5 m) ja siis Harri Olli, kelle hüppe pikkuseks oli 219 meetrit.
Pühapäevane individuaalvõistlus oli täpselt selline, mida ma lootsin. Gregori esimene hüpe 207,5 meetrit viis ta juba pikalt juhtima ning teise hüppega ta vaid kindlustas oma esikohta. Teiseks tuli Simon Ammann ja kolmandaks Dimitri Vassiliev. Kuigi ma mõlema hüppe maandumise ajal hinge sõna otseses mõttes kinni hoidsin, tõestas Gregor taaskord, et tegemist on hüppajaga, keda võib leiduda only once in a decade. Selle võiduga võitis ta ka Nordic Tournamenti ja kindlustas ka World Cup'i võidu. Nüüd ootab ees vaid kaks individuaalvõistlust Planica lennumäel (HS 215). Ja teadagi on lennumägi just Gregori pärusmaa.

Ja ise olen õnnelik:)