Okei, minu talveinimese loomus on ühtäkki otsa saanud, sest iga jumala kord, kui silmad akna poole suunan, tuleb peale ilge masendus, sest ma mõistan, kui väga ma siiski seda suvist soojust ja mõnusat ilma igatsen. Tunnistan nüüd avalikult, nagu enamus eestlastest sellel ajajärgul teevad, et ma tahan suve! Kuigi asi nii hull ei ole, et ma orkutisse miljard pilti eelmistest suvedest üles laen, aga sellegipoolest tuleb vahel peale kihk silmad sulgeda ja kujutada ette, et õues on umbes kolmkümmend kraadi sooja ja ma saaksin talvevammused kapinurka igaveseks ära peita. Rannast ja grillipidudest ma parem mõtlema ei hakkagi, siis võib puhta hulluks minna.
Tegelikult olen ma siiski vaikselt hullumas mõttest, mis mu peas pidevalt karjub. Miks ma pean just nüüd ja praegu Eestis elama, ah? Ma ju nii väga tahan ära siit, et lausa valus hakkab. Tegelikult tahaksin ma olla mingisugune imeinimene, kes saaks vaid ühe käeliigutusega end sinna võluda, kus ta parasjagu olla tahab. Või siis võiksin ma lihtsalt hiigalama suure rahapuu all elada, et siis pidevalt lennuteenuseid kasutada. Kas poleks mõnus?
Kuid tegelikkuses olen ma kerges leinameeleolus. Ausalt ka.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar