Hold your head high.

No ei lähe, mitte üldse kohe ei lähe. Ühtlasi on asjalood nii, et senine elukorraldus, mille ma nende kuudega üles ehitanud olen, tahab järjekordselt kokku variseda. Ja seda kõike pelgalt vundamendi tõttu. Kõik kipub valesti minema ja ma ei oska asjadega hakkama saada, kui need mind ühtäkki üllatavad ning rajalt maha võtavad. Ja kuigi mul on pea mõtteid täis, on neid nii raske kirja panna. Isegi tundeid on raske välja kirjutada, sest ma ei tea ka kõige parema tahtmise juures päris täpselt seda, mida ma siis kokkuvõttes tunnen. Kurbust, segadust, meeleheidet? Ma ei tea. Ma ju nii püüdsin, nii tahtsin. Ma olin niivõrd kindel endas, et ma saan sellega sel korral hakkama. Et ma teen kõike paremini ja perfektsemalt. Aga äkki selles see viga peitubki, et ma kordan asju pidevalt vigu märkamata ning elades lootuses, et ehk on asi teisel või isegi kolmandal korral parem. Ma unustan endale pidevalt kordamast, et ma peaksin võtma asju vabamalt ilma neid üle paisutamata. Peaksin loobuma oma suurest tahtest teha kõike täiuslikult, sest see pahatihti toob endaga kaasa asju, mida hea meelega ära jätaks. Üks kollane post-it ootab mind alates nüüdsest igal hommikul ees.

Ma tunnen end kuidagi nii aheldatuna. Aheldatuna inimestest, tunnetest, koolist ja eelkõige sellest vastikust rutiinist, mis on saanud justkui igapäevaseks osaks mu elust. Ja ma usun, et ma pole ainuke, kes selle all kannatab. Just praegusel hetkel annab tunda suur soov end ahelaist vabastada ja rutiinsest elust lahti öelda. Tahaksin olla täiesti vaba, olla seal, kus ma parasjagu soovin, ilma, et mul istuksid pidevalt kukil kohustused ja tegevused, mida ma vabatahtlikult sooritada ei sooviks, kuid mis nõuavad tegemist. Ma tahaksin käia mööda maailma enda soovide kohaselt. Tahaksin kõndida nendel maadel, kuhu mu jalad pole veel kõndima sattunud. Tahan võtta aja maha just siis, kui mul selleks tahtmine tuleb, mitte, et ma peaksin arvestama iga detailiga, mis minu justkui täiuslikku elu kinni hoiab, et asjad koost ei variseks. Tahaksin vaadelda oma silmadega igat objekti maailmas täpselt sellise pilgu läbi nagu ma seda suudan. Palju asju tahaks. Praegu tahaks isegi olla tühipaljas aborigeen, kellel ei ole muid kohustusi, kui süüa ja traditsiooniderikast elu elada. Kuigi see ei oleks ka päris see, mida mu hing ihaldaks, aga tihtipeale tundub see elu isegi rohkem tõotavam, kui see, mida mina elan (mitte et ma nuriseks, oh ei). Väga paljugi võib mõelda ja öelda, kuid nagu alati on asjad vastupidised sellele, mis meil parasjagu kätte sattunud on. Tuleb veel sellisest elus edasi unistada, kuni see kord kätte jõuab!

Tegelikult tuli mulle peale suur tahtmine midagi lugeda, aga aega napib ikka kohutavalt. Ehk leian vaheajal aega "Fausti" kõrvalt millegi lugemiseks. Kui keegi teab mõnda raamatut, mis tõesti väärib lugemist, siis võite mulle julgesti teada anda. Pisike plaan on ka "Eclipse'i" teistkordseks lugemiseks.

Suusahüpped olid täna pisut kurvema alatooniga. Kahjuks tuli Gregoril leppida 10. kohaga. Soovin õnne Okabele, kes võitis üle üheteistkümne aasta taas world cup'i medali. Minu õnnesoovid!