The world has it's ways to quiet us down.

I can't give you everything you want. But I could give you what you thought you need. A map to keep beneath your seat. I fold it up so we don't find our way back soon, nobody knows we're here. We can park the van and walk to town. Find the cheapest bottle of wine that we could find and talk about the road behind, how getting lost is not a waste of time. Well it's all for the sake of arriving with you.

We could make this into anything. We could make this into more than words we speak.This could make us into anything. It could make us grow and become what we'll be. How and we really know, it's just like it feels.

See on nii vahva, kuidas mõned asjad on ja jäävad. Kuidas mõned inimesed, traditsioonid ja tegevused mitte kunagi ei muutu, isegi kui halastamatu aeg neist üle tormab. Ja see on nii tore, kui üle pika aja saab kohata inimesi, kellest me nii puudust oleme tundnud. Ja kõige parem on selle juures see taasavastamisrõõm, et see sama inimene on sama rõõmus ja armas, kui ta kogu selle aja on olnud. Sellised inimesed muudavad hetke niivõrd väärtuslikuks ja tuju eneselegi märkamatult heaks. Vot sellistel momentidel tahaks aja lihtsalt seisma panna.

See on nii hämmastava panev, kuidas inimesed lihtsalt on. Kuidas iga inimene erineval kombel räägib, žestikuleerib või kasvõi lihtlabaseid grimasse oma näoga teha suudab, kui mõni emotsioon peale trügib. Mulle meeldib inimesi jälgida. Kuigi see võib tunduda täiesti aega raiskava tegevusega, on see minu jaoks siiski äärmiselt huvitav. Ja iga päev on täiesti erinev nii inimeste meeleolude kui olekute poolest. Ja ka inimesed ise on alati erinevad. Ja kõige toredam tunne on siis, kui inimesed sellest aru saavad, mida juhtub äärmiselt harva, et ma jälgin, siis on nii tore, kui nad mulle naeratavad või ägedalt reageerivad. Sama lugu on tänaval käies, kui ma lihtsalt naeratan ja mõni tige nägu ka naeratava vastu muutub ning minu poole ühe muige teele saadab. Ja mitte, et ma oleksin nüüd räme friik, kes teisi inimesi vahib, aga mõnikord ma lihtsalt satun sellisele lainele.

Vaheaeg on tegelikult siiani üsna sisutu olnud, kui nüüd hüpped välja arvata, sest need võrduvad omakorda superelevuse ja nädalavahetuse kordaminekuga. Aga jah, kui need nüüd välja jätta, siis ma muud justkui polegi teinud, kui toas passinud ja maganud. Ning öösel ringi mürgeldanud, sest minust on ühtäkki kuutõbine, nimetage kuidas tahate, saanud. Kollan mööda tube ringi ja vahel isegi karjun. Päris õudne, ise ei mäleta ma sellest loomulikult hommikul midagi. Homme pidime Retiga omale filmipäeva korraldama, hakkame "Kariibimere piraatide" kolmandat osa vaatama. Mis tuletab mulle omakorda meelde, et Jack Sparrow on übermeganummi. Ja Merkat nägin ka täna korraks linnas, mis oli äärmiselt tore, sest ma pole teda oma sada aastat näinud. Kahju oli muidugi sellest, et kohtumine niivõrd lühikeseks jäi. Tahtsime ju midagi ägedat vaheajal korda saata, aga noh, eks tuleb sellelegi oma aeg ja koht.

Hulluks minemas, heaolust. Tegelikult võiks mu elus midagi huvitavat ka toimuda, et mul oleks millestki lõpuks kirjutada.