Same mistake.

While I'm turning in my sheets. And once again, I cannot sleep. I'm not calling for a second chance, I'm screaming at the top of my voice, give me reason, but don't give me choice. Cause I'll just make the same mistake again.


Imelik on mõelda, kui palju läheb tegelikult vaja, et olla õnnelik. Olgem ausad - ilmatumalt vähe. Ja sama palju läheb vaja, et olla kurb. Minuga just nii juhtuski. Tänu pisikesele teatele, et järgmisel nädalavahetusel toimuvad hüppemäel võistlused, muutus minu päev nii palju paremaks, kuid järgmisel hetkel suudetakse see, kui aus olla, väikse asjaga ära rikkuda. Miks on põhimõtteliselt olematutel asjadel nii suur mõju? Mõnikord lausa tuntavalt võimsam mõju.


Keegi võiks mulle mõistuse pähe panna, ausõna. Miks ma kunagi ei õpi oma vigadest ning ei oska neid teadlikult ära hoida?

Hakkasin mõtlema eelnevate talvede peale. Jah, nimelt talve peale. Kui aus olla, ootan pikisilmi, mil saan oma saapad esmakordselt lumiseks teha, tunda pisikesi lumehelbeid oma nahal ning lihtsalt nautida seda head aega. Tänu eilsele jutuajamisele Anni ja Kariniga, ootan suure huviga ka aastavahetust!
Ühes olen ma kindel - parimad ajad on alles ees.