Ich habe einen Schatz gefunden, und er trägt deinen Namen.

Dein Lachen macht süchtig, fast so als wär es nicht von dieser Erde. Auch wenn deine Nähe Gift wär, ich würd bei dir sein solange bis ich sterbe.
Dein Verlassen würde Welten zerstören, doch daran will ich nicht denken. Viel zu schön ist es mit dir, wenn wir uns gegenseitig Liebe schenken. Betank mich mit Kraft, nimm mir die Zweifel von den Augen, erzähl mir 1.000 Lügen, ich würd sie dir alle glauben, doch ein Zweifel bleibt, dass ich jemand wie dich verdient hab. Du bist das Beste was mir je passiert ist, es tut so gut wie du mich liebst. Vergess den Rest der Welt, wenn du bei mir bist. Wenn ich rastlos bin, bist du die Reise ohne Ende, deshalb leg ich meine kleine große Welt in deine schützenden Hände.


Mis sellest, et enamus teist nendest sõnadest aru ei saa, aga siiski. Need tähendavad minu jaoks nii palju. Kes kunagi sügavale minu hingepõhja näha saab, see saab selle tähendusrikkusest ühel heal päeval ka aru. Kuid kaldun arvama, et sellist inimest siin maailmas ei eksisteeri.

Teil kõigil jääks suu lahti, kui kuuleksite, mis minus kõik peidus on. Aga see on hea. Kõik on just nii nagu peab. Vähemalt osadel juhtudel. Mulle meeldib, et minus on midagi sellist, mis ei kuulu tervele maailmale, vaid ainult mulle. Tore on tunda vahel neid tundeid, mida keegi ei mõista ning millest keegi ka aru ei saaks, kui ma püüaks seletada. See oleks tulutu. See on miski, mis kuulub mulle, elu lõpuni ning millest ma saan ainult oma mõtetes mõelda.
Võin enamgi kui kindel olla, et keegi teist ei tunne seda tõelist mind ega seda, mis minus peitub.

Mind valdavad kohutavad peavalud. Juba teist nädalat jätkuvad. Mul on sellest nii kõrini, it hurts. :'(

3 kommentaari:

Yoniks ütles ...

keegi teine siin maailmas ei näe, mis toimub meie sees, ei näe ka meie mõtteid, tundeid, arusaamu. See on mõnes mõttes hea, kuid mõnes mõttes ka kurb.
Sul pole võimalik teistele näidata seda, millest sina niiväga rõõmu tunned. Sa ei saa neile näidata, et sa armastad just seda aasa, sest sealt tuleb selline tuul, mis vabastab su hinge ja toob meelerahu. See on võimatu, sest nemad ei tunne nii.
Mina näiteks armastan väga selliseid alla käinud kohti, mul tekib väga kodune tunne miskipärast, aga mu õde näiteks totaalselt vihkab selliseid asju, sest tema arust on see kole. Talle meeldivad uued asjad, mis on puhtad ja ilusad, mis jällegi mulle eriti ei meeldi, sest need tunduvad nii pealiskaudsed.
Osade asjadega on võimalik aru saada, milline inimene on, kuid alati jääb asju, mida lihtsalt pole võimalik teistele seletada või seletamise korral aru saada.
Müsteerium on elu osa. Ma olen juba pool aastat proovinud seletada kuidas ma inimesi nii hästi tunnen ja mõistan, kuid ma lihtsalt ei oska. Miks ma ei oska seletada kui ma seda kasutan, müsteerium :D

Nännu ütles ...

Nõustun sinuga. Mulle meeldivad kaa sellised erilised ja hoopis teistsugused kohad. Ma nii erinen teistest ja see on viimasel ajal tuntav. Aga ma ei ole kurb selle üle.

Vahepeal on ikka hea mõelda, et kui läbinähtavad inimesed on. Tuleb vaid nendele otsa vaadata, väheke rääkida ja juba saabki teada, millise inimesega tegu. Kui siis tulevad mängu jällegi need salapärased ja erilised inimesed.

Paljusid asju on raske seletada! Nõustun:D

Nännu ütles ...

Kuid *