Not the only one.

Nüüd võin julgelt öelda, et olen ametlikult otu! Räägin siis neli päeva toimunud retsimise rituaalist lähemalt.
Põhiline tegevus oli siiski siiski nägude, käte ja kaelte sodimine. Levinumad sõnad olid "otu" ja "ori". Ei möödunud tõesti päevagi, kui koolipäeva lõppedes poleks nahal olnud Hitleri vuntse, kiisuvurre või eelpool nimetatud sõnu. Muidugi värskendati meid meeldivate aroomidega - wc õhuvärskendajad ning eriti meeldivad meestelõhnad. Vahetusjalatsid ning koolikotid võeti lausa üldse ära, asemele anti terveks nädalaks sinised sussid ja prügikotid. Mugav elu, mis muud.
Tegevusalasid oli ka erinevaid. Kes pidi kätekõverdusi tehes tüdrukute suust sinepiga banaani sööma, kes muna ninaga mööda põrandat veeretama, kes kala läbi särgi või pükste ajama, suuga vett purki tooma või jalgade vahel pulka torusse ajama. Nalja sa kui palju. Dresscode'id olid ka erinevad. Kord tuli kooli tulla poisid tüdrukutena ja tüdrukud poisten ning isegi ujumisriietega, kuigi need olid vaid riiete peal, oli siiski vaatepilt naljakas.
Viimane päev oli siiski see kõige hullem. Ees ootas seiklusrada metsas. Kui aus olla, siis ootasin sellest paljupalju õudsemaid asju, aga koolis olevad kõrgemad inimesed blokivad kõike. Kuid sellest olenemata oli rada päris korralik. Alustati rongkäiguga koolimaja juurest, läbiti keskväljak, kus pidime palve lugema - milfi palve, seejärel suundusime koolimaja taha, kus seoti meil silmad sallidega kinni ning seiklus võis alata. Esimeses punktis pidime jooma eriti meeldivat jooki, mis koosnes lahjendamata siirupist ning sefiiri ja sidruni tükkidest. Kohutavalt magus, öäk. Edasi pidime ma ei kujuta ette kus põlvitama ning käed kuhugi pange pistma ning mingit polti otsima. Pärast tuli välja, et tegemist oli mootoriõliga, kuhu juurde lisandus ka muu kräpp. Edasi ootasid otusid pott spagettidega, kust pidi käbisid otsima - aja peale of course. Mina raiskasin oma 15 sekundit selle peale, et demonstreerida teistele, et tegemist on tõesti spagettidega, aga siiski leidsin ülesse ühe käbi, jess! Pärast seda ootas ees minu lemmikatraktsioon - liumägi, mille lõpp-punktiks osutus mudaauk. Nii mõnus oli oma kuumehikese kostüümis õudusega väljapääsu otsida, sealjuures suutsin veel peaga vastu puud kõndida. Ainult mina olen selleks võimeline. Pärast anti mulle veel mingisugust mõrudat piprakommi vist. Ei maitsenud hästi, ei soovita. Lehtedest pidime tikutoosi ka otsima, ei leidnud. Pärast otsimist läksime edasi tunneli poole, kust pidi läbi roomama. Muda, mädand õunad, kalalaibad - kas pole mitte mõnus? Siis pidi otsima morsi seest õuna, kuid tegemist oli hoopis petekaga. Nii kui näo kausist välja tõstsin, sain mõnusa lataka jahu omale näkku. Viimases punktis pidime astuma mingile lauale, mis tõsteti ülesse ning tasakaalu kaotades lendasime mõnusalt mudasse. Juuste hoolduseks visati paar muna ka pähe. Hilisem väljanägemine oli muidugi uskumatult ilus - mine või kohe oma Armani kuumehikese kostüümis lavale. Igatahes mina jäin väga rahule, oleks hea meelega teisele ringile läinud. :D Ise seda kõike läbi kogeda on ikka hoopis midagi muud kui pealt vaadata.