Anything new.

Juba väga pikka aega olen ma tundnud, et tammun ühe koha peal. Teen pidevalt samu asju, näen pidevalt samu inimesi enda ümber, kuulen samu lugusid ja nalju, isegi tee jalge all kipub päevast päeva kohati sama olema. Ja kuigi mul ei ole vähematki midagi selle turvatunde vastu, mida tuttav ümbrus ja armsad inimesed suudavad pakkuda, võib viimaks konnatiigis suplemisest, kus suure tõenäosusega miskit väga pika aja jooksul kardinaalselt ei muutu, üsna ära tüdineda.
Ja kõikidest nendest headest külgedest, mida taoline elu pakub, ei suuda ma siiski leida midagi, mis mind pideva (sisemise) arengu ja muutuste suunas piiluma ei ajenda.

Esialgu ei pruugi sellest ise arugi saada, kuidas selline ühetaolisus sisemiselt vaigistab ja salakavalalt üha enam üleüldisse halli massi tõmbab, kuid mingil hetkel kajab kuskil vali klõpsatus, andes märku sellest, kui palju asjad elu vaikse vooluga kaasa minnes muutunud on.
Küllap on see endaga kaasa toonud ka suure vaikuse siin keskkonnas. Sest ideesid, mis kirjutama ajendavad, on jäänud aina vähemaks. Rutiin ja argieluga ühes taktis tiksumine on pähe ringlema pannud enamuses üsna ühehülbalisi ja sisutuid mõtteid, millest eredamaid on niivõrd keeruline välja noppida, sest olgem ausad - neid enam nii väga polegi. Elu on kummalisel kombel tiirlema hakanud ühtede ja samade asjade ümber ning kes sellest nõnda palju siis kirjutada, veel vähem lugeda viitsib...

Kuid eelpool kirjeldatud sisemisest mandumisest hoolimata on minu elu ja maailm viimase kahe aasta jooksul suutnud üsna palju muutuda. Olen palju õppinud ning kogenud, samuti on minu teele tulnud võimalusi, mis mind ausaltöeldes täiesti teistsuguseks inimeseks ümber on kasvatanud. Minu väärtushinnangud on teised, soovid ja unistused muutunud sedavõrd triviaalseteks, et nendest suure suuga rääkida oleks kuidagi kohatu. Ma ise olen kogu enda olemusega muutunud väikeseks. Küllap seetõttu, et olen mõistnud, kui väga väike ma maailma mõistes tegelikult olen.
Sageli aga jääb mulle mõistetamatuks, kes ma olen minu enda maailma jaoks. Vahel on nii raske aru saada, milline inimene minust väljapoole kiirgab ja mida ma tegelikult tahan. Millised on minu ootused. Millisesse suunda tahan ma liikuda ja kuidas see kõik tervikuna välja peaks nägema. Kohati jääb tunne, et mida rohkem arusaamise nimel tööd teha, seda segasemaks asi muutub. Ja seda kutsutakse vist "suurte inimeste" hulgas Eluks.

Elu.

Nüüd on minu Elu mind juhatanud Soome. Ei, ma ei tulnud siia ei maasikaid korjama, ei koristama ega ka kalevipoja tiitlit kandvaks ehitajaks.
Tulin siia pelgalt õppima.

Paljud on minult küsinud - miks Soome? Miks Lahti? Miks mitte minna kuhugi kaugemale, et kogeda midagi eksootilisemat ja meie kultuurist palju erinevamat?
Olen nüüdseks siin viibinud tervelt kuus päeva. Ja mul oleks juba nüüdseks lisaks esialgsetele põhjustele nagu keeleõpe, hea haridustase, meeldiv elukeskkond (loodus kombineerituna linnaeluga), piisav lähedus kodule jne niivõrd palju näiteid tuua sellest, kui eksootiline võib olla ka pelgalt Soomes elamine ühele eestlasele, eriti, mis puudutab Eramuse vahetusprogrammis osalemist, kus ühte paika peaaegu, et terve maailm kokku võib tulla.
Kuid seda ma kindlasti ka järgneva 9 kuu jooksul teen, mil ma siinmail viibin ja seda täpselt nii nagu ma kõike näen, tunnetan ja kogen.

Üle pika aja on algus jälle tehtud. Ja pean ausalt tunnistama, et ma pole end kohutavalt pikka aega tundnud nii vabana ja inspireerituna. Ja et ma olen tõepoolest teinud meeletult õige valiku...

Hetkel käsil kaks sissejuhatavat nädalat (orientation days), mille käigus õpime soome keelt ja naudime kõike seda, mida Lahtil ja LAMK'ol (Lahti University of Applied Sciences) pakkuda on, alates ringkäikudest ja lõpetades erinevate üritustega. Krjutan kindlasti kõigest toimuvast ka pikemalt. Kuid seniks pisut pildimaterjali.