Last of the summer wine.

Mukkula...

Blogimisel tundub olevat oma kummaline paradoks. Kui üle pika aja leidub ometi asju, millest võiks pikemalt kirjutada, siis ei juhtu selleks kõigeks piisavalt aega olevat. Päevad veerevad harjumatult rohke suhtlemise, uute kogemuste, inimeste ja südamest tuleva naeru saatel ootamatult kiiresti õhtusse ning sedasi on äraütlemata lihtne mõelda, et küll homme ka päev on...
Ja vaiksematel päevadel, kui ajavoog pisut aeglasemini ümber tiirleb, kipub asi hoopis vastupidi olevat. Aga mis seal ikka!

Võin vaid loota, et kui sissejuhatavad kaks nädalat ning suurem trall kooliaasta ja päris õppimise alguse saabumisega maha rahuneb, leidub ka pisut rohkem võimalusi, et kõiki neid asju ja rohkeilt mõtteid, mida viimased nädal aega minus tekitanud on, ka kirja panna. Sest mõttevälgatusi on peas keerlema hakanud üllatuslikult palju...
Kuid küllap oleks õigem asja alustada üldse algusest.

Kui ma esialgu vahetusprogrammis osalemise peale mõtlema hakkasin, ei olnud ma Lahti tulekus sugugi kindel. Mõtted liikusid vaheldumisi nii Saksamaa, Austria koolide kui ka Tampere suunas ning lõplikku otsust oli üsna raske langetada. Kui me aga märtsis juhuslikult mõned päevad enne avalduse ärasaatmise tähtaja langemist Lahti suusamängudele otsustasime tulla, ei oleks ma iial osanud oodata, et Lahti mõne päevaga niivõrd südame külge võib haakuda. Olenemata asjaolust, et me ümbruskonda üldse ei tundnud, oli kõik kummaliselt kodune ja tuttavlik. Kõik kohad, kuhu välja jõuda tahtsime, kerkisid silme ette peaaegu et iseenesest. Ja õhkkond, mis meid ümbritses - kõrged lumehanged, hoolitsetud tänavad, imeilus ning karge talveilm - lihtsalt langes kerge loorina peale, sealt vist koju tagasi tulles lõplikult eemaldumata. Võib vist isegi väita, et jätsin osa endast sel hetkel siia.
Sedasi oli mõned päevad hiljem avaldust ära viies meeletult kerge olla, sest otsus oli tehtud vaid sisemist tunnet järgides. Ja nii kummaline, kui see ka pole - oma sisetunnet võin tõesõna pimesi järgida.

Minult on siin olles korduvalt küsitud, miks ma Lahti otsustasin tulla. Ja kuigi tüüpilised vastused, mis on seotud Eesti piisava läheduse ja kaugusega, suusahüpete, Soome haridussüsteemi ja kokkuvõttes miljoni muu minu jaoks ääretult olulise asjaga, on lihtsad varnast võtta, ei suuda ma siiski ära kirjeldada seda tunnet, mida Lahtis olemine minus tekitab. Selles on nii kerget tuttavlikku olekut kui uudsust. Nii imekaunist loodust kui ka linnamelu. Kohati jääb mööda linna või ümbruskaudset piirkonda ringi kõndides tunne, nagu oleks siia kokku toodud ja omavahel harmooniliselt kombineeritud nii osa Otepääst, Tartust kui Tallinnast. Ning muidugi Soomest endast. Ja see kombinatsioon oleks justkui mulle isiklikult valmistatud. Ehtsa hoole ja armastusega.
Lisaks ei saa lihtsalt mainimata jätta kui meeletult kaunis siin on. Õnneliku juhuse tahtel elame kogu vahetusüliõpilaste kambaga Vesijärve vahetus läheduses Mukkula rajoonis, mistõttu õhtuti järve äärde jalutamine ja üheskoos mõnusalt aja veetmine täiesti tavaliseks on saanud. Ausalt öeldes on võimatu kirjeldada neid mitmeid imekauneid päikeseloojanguid, kus värvid taevas justkui plahvatuslikult laiali oleks paisatud, millest sillal istudes ja maailma kõige lihtsamatest asjadest rääkides osa oleme saanud.

Imetlusväärne on ka see, kui väga meil ilmaga siiani vedanud on. Pooleteise nädala jooksul on vihma kallanud vaid ühe korra, sedagi hommikupoole, ülejäänud ajast on päikesetõusust saadik taevas siranud kuldkollane päike, mis terve sisseelamiseks mõeldud programmi läbimise, eriti, mis puudutab väliüritusi, eriti meeldivaks on muutnud.

Mukkulas on meid paigutatud (kahe- ja) kolmetoalistesse korteritesse, mida haldab majutusfirma Oppilastalo. Kuna ühes hoones viibivad peaaegu et kõik välistudengid, on üritatud võimalikult palju kaasa aidata sellele, et inimesed omavahel paremini integreeruksid, mistõttu pole üheski korteris (paari erandiga välja arvatud) samast rahvusest inimesi. Mina sattusin kokku elama sakslanna ja korealannaga, kes mõlemad minuga ka äriteaduskonnas õpinguid jätkavad. Kokkuvõttes võibki väita, et oodatult on kõige enam inimesi siia tulnud Saksamaalt, lisaks Prantsusmaalt ja ka Lõuna-Koreast. Inimesi on ka Austriast, Hispaaniast, Hollandist, Bulgaariast, USA-st, Ühendkuningriikidest, Hiinast, Jaapanist, Andorrast ja Sloveeniast. Seltskond on kirju ning ääretult vahva! Iga siin veedetud päev on olnud omamoodi omanäoline ning silmaringi avardav, kuid eks neid pisemaid ja suuremaid nüansse, mida nii ühe kui teise rahvuse kohta juba praegu õppinud olen, kajastan rohkem edaspidi.

Viimased poolteist nädalat ongi meie päevakava koosnenud soome keele algkursuse läbimisest (igal hommikul kolm tundi) ning eraldi programmist, mis peaks meile kõigile ülevaate soome kultuuri eripäradest ning Lahti linnast endast.
Esimene suurem ühisüritus toimus eelmisel teisipäeval, kui üheskoos Lahtis umbes 13km kaugusele Siikaniemi koolitus- ja puhkekeskusesse sõitsime, kus pärast üsna pikka loengut soomlaste ajaloost ja kultuurist ühine grillimine (vorstikestest väga kummaliste pannkookideni välja) ning saunaskäik ees ootas. Paljude jaoks oli see nende esimene tõeline saunaskäik ning ilmselt ei oska sõnadesse panna seda pilku, mida võis inimeste silmist leida hetkel, kui tavapärastest saunatemperatuuridest juttu tuli...aga kõigest hoolimata olid inimesed julged ning pärast korralikku leili ja järve hüppamist ei jõua nad ära oodata, millal uuesti asja ette võtta saaks!
Samuti korraldas siinne üliõpilasorganisatsioon LAMKO meile vahva paaritunnise rännaku mööda linna (Lahti Amazing Race), kus erinevates punktides ülesandeid pidime täitma. Kummaliste soomepäraste asjade söömisest Möllky mängimise, viktoriinide ja naisekandmiseni välja! Imeline võimalus meeskonnatöö käigus inimesi paremini tundma õppida ja seda kõike meeletult lõbusal viisil. Siiani minu jaoks üks kõige vahvamaid siin veedetud päevi üldse.
Eile käisime ka Lahti ajaloomuuseumis (detsembri lõpuni näidatakse seal väga vahvat näitust Viipuri kohta!), Ristikirikus (minu jaoks kiriku kohta liialt modernne ja valge...), provokatiivses galeriis nimega OyOy ning kohalikus noorte MTÜ-s MultiCulti, mis välismaalastel kohaliku eluga paremini harjuda peaks aitama. Siinkohal räägivad vist pildid enda eest rohkem kui sõnad!
Tänasest ja homsest programmist kirjutan pikemalt hiljem. :)

Juhuslikust mõttest korterikaaslasega hommikul vara päikesetõusu vaatama minna kasvas välja armas ühisüritus! Mõni külmetas Mukkula sillal otse peolt tulles juba kella nelja ajal!