Hardest of hearts.

Ferdinand õngitses oma veiniklaasist sääse ja pani selle ettevaatlikult lauale. "Vaadake seda," ütles ta. "Neid tiibu! Nende kõrval on iga bürokraat lihtsalt põrandakalts! Ja niisugune olend elab vaid ühe päeva, siis on kõik möödas." Ta vaatas järjest meile kõigile otsa. "Vennad, kas teate, mis on maailmas kõige jubedam?"

"Tühi klaas," arvas Lenz.

Ferdinand sundis ta käeviipega vaikima. "Kõige häbiväärsem siin maailmas ühele mehele on naljahammast mängida." Siis pöördus ta jälle meie poole. "Vennad, kõige jubedam on aeg. Aeg. Hetk, mil me elame ja mida me kunagi tabada ei suuda."

Ta tõmbas taskust kella ja hoidis seda Lenzi silmade ees. "See siin, sa paberiromantik! See põrgumasin muudkui tiksub ja tiksub! - ja pole mingit väge, mis talle vastu tiksuks! Sa võid peatada laviini, mäelihke seisma panna - aga seda siin ei saa sa peatada."

"Ma ei tahagi," ütles Lenz. "Ma soovin rahumeeli vananeda. Pealegi armastan ma vaheldust."

"Inimene ei talu seda," jätkas Grau Lenzile tähelepanu pööramata. "Inimene ei saagi seda taluda. Sellepärast on ta loonud endale kujutelma. Inimkonna vana, liigutava, lootusetu unistuse - igaviku."