Ühtepidi ongi nüüd jälle kõik. Aeg öelda head aega. Silmale veel pisut ebamaisena tunduv hall taevas ning vihmapiisad, mis järgemööda rahutult krõbisedes aknalaudadele langevad, annavad taaskord märku, et suvesooja ning päikesepaistega võib nüüd hüvasti jätta. Muuta mälestusteks kõik need naeratused, sosinad, igavikuna näivad ööd täis lõputuid vestlusi ja sõnulkirjeldamatuid tunded, mille suvi ning vabadus hinges pesitsevatele seintele maalisid. On aeg öelda tere langevatele lehtedele, pimedatele õhtutele, küünlavalgusele, mis seintele varje joonistab, lauaveerel auravatele teetassidele ja teistmoodi inimestele. Hingata sisse õhku, mis üha enam sügise moodi maitseb ning katta kinni käed, et külm ligi ei pääseks. Tere.
Kindlad sõnad, mis siiani mingil moel mõtetes kumisevad ja segadust tekitavad, on pannud mind mõistma, et ükski inimene ei saa areneda ise, üksinda. Ja imestus kasvab veelgi, kui leidub hetk märgta, kuidas meie ümber keerisena liikuv keskkond, eludes tähtsat rolli mängivad inimesed või pelgalt võhivõõrad, keda võib vaevu sõpradeks kutsuda, soove, unistusi ja ambitsioone mõjutavad. Endagi teadmata istutavad nad meie mõtetesse uusi ideid, mis mõne nurga alt tunduvad ebareaalsetena, kuid hoolimata kõigest meenutavad piisavalt tegelikkust, et soov nende saavutamiseks sekundikski ei rauge. Joonistavad pilte teistmoodi tulevikust ning panevad kahtlema, kas varem pikki öötunde nõudnud mõtlemise tulemusena välja kujunenud visioonid on ikka kõige selgemad või on tegemist puhta arulagedusega.
Mõnikord inimesed lihtsalt ei aima, kui suur mõjuvõim nende sõnadel tegelikult on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar