I want to feel like that. Little white shadows, blink and you miss them.


Öösiti õhkupaisatud lausetel on teistmoodi kõla, pehmelt kärisev ning mõneti tõsine. Pimeduses omandavad isegi kõige tähtsusematud sõnad sügavama tähenduse, haakuvad kuu külge ning matavad end tumeda loori alla. Kindla teadmise tõest ja tegelikkusest, mis sametpehmelt mõmisedes mõtete erinevatesse paikadesse rändab ning mõneks märkamatuks hetkeks sinna viivlema jääb. Ja siis jääb alles teadmine, et just see üks hetk on tähtis ning miski muu siin elus ei loe. Ja mõnikord on tunne sisemuses nii suur, et oskusest seda kõike väljendada jääb lausa puudu. Sedasi, et see teinekord isegi pisut hinge kriibib ja maguskibedalt haiget teeb. Kuid ometi sellest kõigest hoolimata tunda, kuidas terve hing täitub tasapisi emotsioonidega, kõditab seestpoolt, paneb kogu keha kummaliselt võnkuma, lööb värvilistes toonides helendama ning viimaks kõik turvaliselt kinni nöörib, et hea soe tunne veel mõnda aega kehas püsiks ja miski seda minema ei viiks.

Teinekord võib väga varajane hommikupäike, mis oma kiiri laotades maapinnal uduga seguneb ja õhu teistmoodi maitsema paneb, paljudesse asjadesse värsket valgust istutada. Istuda üleval ja oodata und, teades, et tegelikult ei oma mitte ükski vahemaa, ükskõik, kui suureks numbrid end ka ei puhu, absoluutselt mitte mingit tähtsust.

Elu on ilus.

Kommentaare ei ole: