Ma tahaksin hetkel nii väga korteriuksest välja astuda, trepist alla joosta ning õues vihma käes lihtsalt seista. Tunda, kuidas vesi näole langeb ning vaikselt läbi juuste ja riiete niriseb. Tunnetada, kuidas vihma lõhn korduvate lainetena ninna tungib, meeltega seguneb ning õhu äravahetamiseni tuttavalt värskeks muudab.
Kohutavalt palav on.

2 kommentaari:

Liisi-Reet ütles ...

Mina seisin eile öösel väljas vihma käes.
keset suurt ja hämarat supilinna, mis oli märgade puukuuride lõhna täis.
tatsasin poriloikudes ja vaatasin, kuidas minu armas inimene naerab, sest mina olen õnnelik.
Ja see oli maailma kõige parem tunne!
See ka, et poriloikudes oli megasoe vesi.

Anne-Maria ütles ...

Nii kujutan seda kõike ette ja kadestan sind. Tõepoolest!