Time on earth, it's changing.

Umbkaudu öeldes kuueaastane poiss seisab koos teiste mängukaaslastega liivakasti ääres ja teeb seda, mida üks iga teine temaealine kõige paremini teha oskab: kujutab ette erinevaid olukordi ja seob mõtteisse joonistatud pilte ümbritsevaga mängudeks. Ühtäkki kõlab sellesama poisi suust lause: "Appi, politsei tuleb." Mõne hetke pärast järgneb sellele ütlusele, käsi selja taha viies, just nagu oleksid need käeraudadesse pistetud, kaunid sõnad: "T*ra, vi**u, mida sa teed. Appi, politsei viib mind ära." Ja siis lõi mulle ühtäkki pähe teadmine, et ühe väikese inimese lapsepõlv võib mingil määral rääkida nii mõndagi tema tulevikust. Ja tundub, et tulevik on tõepoolest vist...roosiline.

Tegelikkus võib lausa ebameeldivalt äkitselt õuele ronida ning tõe näo ette paisata. Ja siis on kätte jõudnud aeg märgata, et mõned asjad, mille poole on enneolematult suur tahe püüelda, on kättesaamatud. Ükskõik, kui palju ka ei üritaks lähemale jõuda. Isegi hetkedel, mil jõudu jätkuks ka kõige suurimate takistuste ületamiseks. Kuid siis tuleb hinge kriipivast pettumustundest üle olla, selg sirgu lüüa ning leppida asjaoluga, et mõnikord pole silmade sulgemine selleks, et ilmselget nähtamatuks muuta, just kõige targem tegu.


Kommentaare ei ole: