Kas teil on ka kunagi tulnud ette olukordi, kus tahaks mõne inimesega lihtsalt rääkida? Tekib mingisugune ebatavaline tõmme ning tahe, mida ei saa endast kummalisel kombel tavapärase lihtsusega eemale tõugata. Ja seda kõike puhtalt inimese oleku ja mingi müstilise sümpaatia tõttu, mis temast väljapoole teisteni edasi kandub. Endalegi märkamatult hakkab uudishimu kasvama ning tekib tahtmine juurde astuda ning mõned sõnad ja pilgud vahetada. Kuid ometi ei saa, miski ei luba. Nähtamatu betoonsein, kust kõik sõnad, muiged ja sosinad nõtkelt tagasi põrkuvad, seisaks kui tee peal ees. Ja siis jääb üle vaid mõelda.
Muusika: Paolo Nutini - White Lies
2 kommentaari:
ma arvan, et me peaks üritama pidevalt sellest seinast üle saada.
taolised juhuslikud vestlused kirgastavad inimeste elu, sa ei või iial teada, millal just sina oma kohalolekuga midagi paremaks teed. isegi siis, kui tegu on suhteliselt võõra inimesega. inimesed vajavad teisi inimesi. pealegi ei tee rääkimine kellelegi liiga ;)!
Seda küll, kuid mõnel üksikul juhul tuleb lihtsalt midagi tee peale ette. Kasvõi puudus julgusest. Kuid ometi on sul õigus, inimesed vajavad teisi inimesi! :)
Postita kommentaar