Bergiselschanze. HS 130

Täna toimus nelja hüppemäe turnee kolmas peatus Innsbruckis. Koht ise on väga tuntud: peetud on seal kahed taliolümpiamängud (1964 ja 1976) ning 2012 peetakse seal maailma esimesed noorte taliolümpiamängud. Mägi sai oma praeguse kuju 2003. aastal renoveeringu käigus, mille arhitektuurilise poole eest hoolitses Zaha Hadid. Lisaks hüppetrampliinilinile on torni tippu ehitatud kohvik/restoran, kus saab nautida suurepärast vaadet linnale ning mägedele. Kokkuvõttes mahutab staadion umbes 22 000 pealtvaatajat. Ehk sellest kõigest võib välja lugeda tõsiasja, et tegemist on läbi ja lõhki mu lemmikmäega.

Tänasele võistlusele eelnes eile tormi ja tugevate tuulte tõttu ärajäetud kvalifikatsioon, mis pakkus algselt publikule suuremat põnevust, kui võistlus oma algstaadiumis ise. Näha võis tõsiselt pikki hüppeid, mille tõttu žürii otsustas võistluse ajaks värava kaks kohta allapoole tõsta. Veel tuleks ära märkida, et kvalifikatsioon ei toimunud ajalise puudujäägi tõttu tavalises K.o formaadis, vaid tavavõistlusel käibel oleva süsteemi järgi. Tingimused olid suurepärased: sinises taevas paistis päike ja tugevatest tuultest polnud alles jälgegi ning seda kõige otsesemas mõttes - vahepeal seisis tuulelipp vertikaalses asendis täiesti paigal. Võistlus ise oli uskumatu. Eeskätt atmosfääri tõttu, mille publik tekitas. Sellist ühtekuuluvustunnet ei kohta iga päev ning seda oli isegi läbi teleka tunda. Usun, et seda võiks mingil määral isegi võrrelda laulupeoefektiga, kuigi tegemist on kahe erineva asjaga. Kui selline ühtehoidev rahvamass sportlaste selja taga on, siis ei saa sugugi imestada selle üle, et neil kodumägedel suurepäraselt läheb. Mis viib mind tagasi mõõduvõtu juurde. Eelmisel aastal jäi Gregor Wolfgang Loitzli taga teiseks ning paaripunktise punktivahega napilt võidust kodupubliku ees ilma. Täna suutis ta võtta võistlustelt kõik ning maanduda poodiumi kõrgeimal trepiastmel. See oli tema 26. etapivõit ning lisaks sellele suutis ta oma võiduga kaotada Andreas Widhölzl'i 2000. aastal võidetud tiitli kui ainus Tirolist pärit mees, kes on suutnud Bergiselil võita. Siinkohal tuleks meenutada fakti, et ta on alles 19. Teiseks platseerus šveitslane Simon Ammann ning kolmandale kohale maandus soomlane Janne Ahonen.

Tänane võistlus oli statistiliselt stabiilsem. Parim norralane oli taaskord Anders Jacobsen viiendal, poolakas Adam Malysz seitsmendal kohal, sakslane Pascal Bodmer kaheksandal ning jaapanlane vanameister Noriaki Kasai üheksandal kohal. Lisaks Gregorile oli üheks suurimaks üllatajaks Mario Innauer, kes startis kvalifikatsioonis esimesena, suutis võistluse läbida tugevate hüpetega ning maanduda kokkuvõttes kümnendale kohale. Suurepärane tulemus. Veel võis näha venelaste seisu paranemist - kolm meest mahtus top 25 sisse, parim neist Dimitry Vassiliev 16. kohal. Kui Janne Ahonen välja arvata, võib suurimateks läbikukkujateks täna pidada soomlasi. Peale Ahoneni sai punktikohale vaid Harri Olli. 24. koht ei ole temasuguse potentsiaali ja andega hüppaja jaoks just kõige õigem positsioon.

Tänane mõõduvõtt toob jätkuvalt sellele mõeldes kananaha ihule. Järgmine ja seega ka viimane peatus on Bischofshofenis, kõige pikema laskumisraja ja -kiirusega mäel. Kolm võistlust on läbi, kuid kindlat võitjat ei saa jätkuvalt välja kuulutada. Kuigi Gregor vähendas vahet Andreas Kofleriga 11,6 punkti võrra, on kõik veel lahtine ja kõik võib juhtuda. Pinge ja ootused kruvivad end aina kõrgemaks. Parim võitku!