And there will always be stop and go and fast and slow. Action, reaction, sticks and stones and broken bones.

Viimasel ajal tükib peale motivatsioonpuudus, mis üha uuesti minust raske ja tumeda lainena üle uhub, lüües mind sealjuures korralikult jalust maha. Asju võib küll teha ning tegusid korda saata, kuid kas sellel on üldse mingit mõtet, kui korralik põhi ning mentaalsed toetuskaikad tugevalt maasse löödult puuduvad? Teha võib alati, mõnikord isegi edukalt, sedasi, et lust ja lillepidu viivuks domineerivad ning tahe endalt hingesopis tolmu pealt pühib ja ellu ärkab. Kuid ometi ei paku tehtud töö mingit naudingut, kui teod on seest tühjad. Tasaselt mõmisevad ja pooleldi kulunud. Kordaminek jookseb just kui mööda külgi maha ning kaob jäädavalt, jätmata maha ühtegi jälge, et hiljem oleks võimalus innukamalt otsima minna. Ja sellistel hetkedel oleks vaja leida mingisugunegi kübe, mis ajendaks edasi liikuma. Isegi siis, kui samm on raske ja loid ning järele jäävad lohisevad jalajäljed. Kuid siis on vähemalt midagi, mille järgi otsida. Astuda samm ligemale lootusele, et asjad muutuvad paremaks.

Täna oli väljas maailma kõige ilusam ilm. Klassiruumis passimine tundus olevat tõetruu piinapink, kust tahaks nihelemise ja aknast välja vaatamise asemel krõbiseval lumel kõndida ning kopsud värske õhuga, mis hetkeks isegi köhima ajab, täita.

Muusika: Silbermond - Unendlich