I've been spending way too long checking my tongue in the mirror, but my breath fogged up the glass. And so I drew a new face and laughed.

Olin unustanud, kui kiiresti inimesed ümbritsevaga kohaneda oskavad. Miski, mis tundus mõnda aega tagasi ääretult kummalisena ning millest mõistus teadlikult eemale hoidis, on nüüdseks saanud igapäevaseks ning omamoodi pisikeseks killuks minust. Ja see teadmine tuleb ainult kasuks, sest vähemalt ma tean, et kuigi mõni asi tundub antud momendil nii vales kohas olevat, sobib see tulevikuga sama hästi kui saatuse poolt määratud pusletükk.

Sügis hakkab võimu koguma. Lehed muutuvad aina värvilistemateks ning külm näpistab samuti üsna valusalt. Pidin oma saapad lausa välja otsima, sest kingaga enam käia ei kannatanud. Kuid tuleb leppida mõttega, et läheb veel külmemaks. Ma tegelikult juba salamisi ootan, mil kraadiklaas mõnel mõnusal laupäeva hommikul -15 näitaks ning õues oleks lumi.

Täna on täpselt selline päev, kus ma ei oska oma head tuju mitte kuidagi taltsutada ning mu mõistus ja keha on selle näitamiseks oma jõud halastamatult ühendanud. Pidevalt on selline tunne, et heameelest jääb lausa hing kinni, naeratus on näkku kinni kleebitud ning viisijupid, mida ma harilikult üle oma huulte ei laseks, tulevad mu suust pidurdamatult välja. See tundub vahel isegi täitsa haiglasena, kuid ometi ei suuda ma lõpetada. Õnnelik laps, mis parata.

Homme lähme üle pika aja jälle maale vanaema juurde, mis on nii vahva. Pole nii kaua kõiki näinud ning igatsus närib juba pikemat aega hinge. Igakord kui perekond kokku saab, kujuneb sellest välja unustamatu sündmus täis nii paljusid hetki, mida enda mällu söövitada. Eriti õnnelik olen ma selle üle, et saan vanaemaga jälle igasugustest asjadest rääkida. Olen sellest puudust tundnud. Ning kaksikute nägemist ootan samuti kannatamatult. Kindlasti kukun jala pealt pikali, kui näen palju nad viimase korraga kasvanud on. Igatahes, sellest tuleb tore retk.
Ja muidugi on kõige tähtsam asi see, et papsil on homme sünnipäev, mis tähendab üht - homme saab süüa. JESS!

Mõtted tiirlevad kaootiliselt ringi ning midagi tõeliselt asjalikku ma siia kirja lihtsalt panna ei suutnud. Kuid mõnikord peab ka olema lihtsaid sissekandeid, et jõuda ringiga tagasi asjakohaste mõtete ja asjade juurde.

Muusika: Oleta Adams - Get Here. Lugu, mis ei taha mu pead mingil põhjusel rahule jätta.

2 kommentaari:

Gerda ütles ...

Muide tšikk, ma eile nii lootsin, et ma näen sind lõpuks ometi üle pika aja.. aga keda seal polnud, olid loomulikult sina! :(

Anne-Maria ütles ...

Ma tean.:( M a hakkan vist vanaks jääma, ei jaksa enam pidutseda. :D:D Aga teine kord näeme!