Suvi on nüüd ametlikult läbi ning sellega on kaasnenud mingi imelik kripeldav tunne, mis mind sugugi rahule ei taha jätta. Miski nagu ei tundu enam omal õigel kohal olevat ning see segab mind hirmsasti. Kuid nagu tavaliseltki ei oska ma selle põhjust öelda. Võib-olla peabki nii olema, et sellised asjad panevad mind senikaua pead murdma kuniks tulevad asemele uued tunded ning lood, mis vanad mõtted peast minema ajavad ning rahuolevat mõttelõnga uueks sasipuntraks ajama hakkavad. Ja mul on tunne, et see valmistab lausa neile lausa rõõmu.
Olen enamgi kui kindel, et selle kooliaasta algust ei unusta ma iialgi. Raske ning vastumeelne on mõelda sellele, et koju tulles ei jookse sulle enam keegi vastu ning ei nurru enam vastu jalgu käies rõõmsalt koju saabumise üle. Meel läheb kurvaks.
Koduklassidega on ka lood nii nagu nad on. Ma olen õnnelik, et me saime endale ruumi, kus olime algklassideski. Hubane on seal olla. Täna vaatasime klassikroonikat, mis siis Kaja Oja poolt tehtud sai, kui veel tema käe all olime. Nii naljakas oli vaadata, kuidas kõik aja jooksul muutunud on. Ja nii tore on mõelda sellele, et nii paljudega oleme juba lasteaiast saati ninapidi koos olnud ning üles kasvanud ja oleme ikka veel koos. Hoiame kokku, oleme nagu perekond. Ja see mõte valmistab mulle rõõmu.
Abiturientidest on mul tõeliselt kahju, sest nende olukorras ei tahaks ma ise küll olla. Pidage see pool aastat vastu, loodetavasti olete selleks ajaks ikka veel elus ja terved. :)
Muusika: Silbermond - Das ende vom Kreis. Laul, mille videot ma olen siia ammu juba lisada tahtnud. Lugesin kommentaare ja leidsin sellele loole täpselt õige kirjelduse: "Ein Lied zum träumen." (loe: laul unistamiseks) Ja kui nüüd päris aus olla, siis ega ma ise millegi täpsema ning õigema peale tulla ei oleks osanud. Kui neid sõnu õhtuhämaruses kõrvaklappidest tulevatena kuulata, siis võib neid pikapeale isegi uskuma hakata. Eriline lugu, millel on minu jaoks tohutu väärtus. Minu massiivsete unistuste alustala ning motiveerija.
Nii paljud on mulle väitnud, et neile ei meeldi saksakeelsed lood. Võib-olla on põhjuseks sõnade mittemõistmine, kõla või lood ise. Kuid ometi on osadel bändidel ja lugudel oma roll minu minevikus mängida. Ning arvatavasti on see nii ka tulevikus. Need laulud hoiavad endas üüratus koguses mälestusi ning nende kuulamine toob mineviku mulle alati silmade ette ja salvestab endasse samal ajal olevikku.
Ma igatsen neid pimedaid talveõhtuid, mil lumesajus naerdes mööda armsaks saanud radu ringi tallatud sai.
Olen enamgi kui kindel, et selle kooliaasta algust ei unusta ma iialgi. Raske ning vastumeelne on mõelda sellele, et koju tulles ei jookse sulle enam keegi vastu ning ei nurru enam vastu jalgu käies rõõmsalt koju saabumise üle. Meel läheb kurvaks.
Koduklassidega on ka lood nii nagu nad on. Ma olen õnnelik, et me saime endale ruumi, kus olime algklassideski. Hubane on seal olla. Täna vaatasime klassikroonikat, mis siis Kaja Oja poolt tehtud sai, kui veel tema käe all olime. Nii naljakas oli vaadata, kuidas kõik aja jooksul muutunud on. Ja nii tore on mõelda sellele, et nii paljudega oleme juba lasteaiast saati ninapidi koos olnud ning üles kasvanud ja oleme ikka veel koos. Hoiame kokku, oleme nagu perekond. Ja see mõte valmistab mulle rõõmu.
Abiturientidest on mul tõeliselt kahju, sest nende olukorras ei tahaks ma ise küll olla. Pidage see pool aastat vastu, loodetavasti olete selleks ajaks ikka veel elus ja terved. :)
Muusika: Silbermond - Das ende vom Kreis. Laul, mille videot ma olen siia ammu juba lisada tahtnud. Lugesin kommentaare ja leidsin sellele loole täpselt õige kirjelduse: "Ein Lied zum träumen." (loe: laul unistamiseks) Ja kui nüüd päris aus olla, siis ega ma ise millegi täpsema ning õigema peale tulla ei oleks osanud. Kui neid sõnu õhtuhämaruses kõrvaklappidest tulevatena kuulata, siis võib neid pikapeale isegi uskuma hakata. Eriline lugu, millel on minu jaoks tohutu väärtus. Minu massiivsete unistuste alustala ning motiveerija.
Nii paljud on mulle väitnud, et neile ei meeldi saksakeelsed lood. Võib-olla on põhjuseks sõnade mittemõistmine, kõla või lood ise. Kuid ometi on osadel bändidel ja lugudel oma roll minu minevikus mängida. Ning arvatavasti on see nii ka tulevikus. Need laulud hoiavad endas üüratus koguses mälestusi ning nende kuulamine toob mineviku mulle alati silmade ette ja salvestab endasse samal ajal olevikku.
Ma igatsen neid pimedaid talveõhtuid, mil lumesajus naerdes mööda armsaks saanud radu ringi tallatud sai.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar