System overload.

Some people fight for love and I belive it's true because I do the same for you.

Minuga on vist asi ikka väga valesti läinud. Hetkel oleks justkui nii palju öelda ja kirja panna, aga kui tahan kuskilt alustada, siis sõnad jäävad kurku kinni, õigemini näppudesse, sest ma lihtsalt ei saa otsa lahti tõmmatud. Tahaks arvuti peale lausa karjuda ning seda peksta, sest nii palju on sisse kogunenud, millest tahaks lahti saada. Praegu ongi vist see hetk kätte jõudnud, kui kellapomm peagi plahvatab ning kõik emotsioonidega üle külvab. Seekord ei ole tegemist pelgalt halbade emotsioonidega, see on midagi suuremat ning veel negatiivsemat. Raske on isegi kirjeldada. Aga tõepoolest on suur tahtmine kellegi peale kisada. Kui õues nii külm ei oleks, läheksin isegi jalutama, et pea pisut klaarimaks saada ning mõtted korda seada, et need endast välja kirjutada.

Kõige jubedam tunne ongi vist see, kui inimene unistab millestki ja oleks selle täide viimise nimel vist kõigeks valmis, aga selle täitumisest jääb vaid sammuke puudu. Pisike lüli kogu kremplist. Ja see ajab nii vihaseks, kui kellelgi teisel avaneb see võimalus vaid lihtsa sammu järel, kuid ise pinguta end või surnuks, aga ikka peab miski asja ära rikkuma. Ja vot sellistel hetkedel tekib tunne ja küsimus, et miks mina? Miks mina ei saa olla seal ning kõigest osa võtta, teda omaenda silmaga näha ning võtta oma elu parimast ajast viimast? Kuid mis kõige naljakam, isegi taoliste pettumusrikaste hetkede ajal ma ei lõpeta unistamist ning lootmist, kuigi see muudab äärmiselt kurvaks ning unistused justkui iga korraga aina kaugemate vahemaade taha jäävateks.

Ainuke asi, mis headmeelt teeb, on see, et ma enam-vähem tean, mida ma tulevikus endast ootan ning mida ma teha tahan. Olen peaaegu enda jaoks kõik selgeks teinud. Ma tean, et asi võib küll aja jooksul muutuda, kui kõige olulisem on see, et mul on olemas idee ning ka mõtted selle arendamiseks. Ja mõtte olemasolu ongi ju kõige olulisem? Mul on tahtejõud ning sellega võib elus kõike saavutada. Ja ma olen enam kui kindel, et kui ma kõik oma eesmärgid saavutan, siis võin ma vabalt väita, et mul oleks kõige lahedam töökoht maailmas. (Täiesti pekkis, kui õnnelik ma siis oleks, täiesti pekkiiiiis no.) Sellised mõtted ajavad pea hulluks, võin seda lausa tunnistada.

Võin vist öelda, et mul on juba veebruaris peal kevadväsimus, või vähemalt selle algstaadium. Isegi siis, kui ma olen maganud oma miljard tundi, on päevapoole täpselt selline tunne, nagu oleks mitu päeva magamata olnud. Päris põnev tunne, peaks mainima.