Tegin otsuse, et ma pööran uue lehekülje ning alustan uuesti. Jätan küll alles mõned tähtsad osad praegusest hetkest, kuid ebaolulise jätan mineviku varju. Olen väsinud tegemast iga jumala kord samu vigu ning lubadustest nendest õppida, kuigi ma astun peaaegu et alati samasse ämbrisse. Oleks ka viimane aeg aru pähe võtta ning tõepoolest asju pikemas perspektiivis vaatama hakata. Ehk hakkan suuri vigu juba kaugemalt distantsilt nägema ning suudan need ära hoida. Äkki ei pea enam endale ise oma tegudega haiget tegema, vaid saab sellest osast lõplikult lahti öelda. Eks näis, mis saama hakkab. Proovimine tükki küljest ei võta.
Hetkel olen pisut pettunud. Terve nädala ootasin (loe: vajasin, anusin, igatsesin) suusahüppeid. Hüpped sain, aga Gregorit ei näinud, sest tema ja Simon koos otsust
asid kvalifikatsioonist mitte osa võtta. Täielik meeleolulangus. Kuid sellegipoolest olen ühe asja pärast õnnelik. Nimelt Gregori tiimikaaslane, Markus Eggenhofer võitis kvalifikatsiooni. Igati tubli! Homme on võistkondlik võistlus ning pühapäeval individuaal. Ees ootab järjekordne supernädalavahetus.Keegi tore inimene võiks mu suure unistuse täita.
Ma vajan tõsiselt und, sest vastasel korral ma muutund veel peast põrunumaks, kui ma juba kord olen. Kuid õnneks saabus lõpuks kätte nädalavahetus, mille ma tõenäoliselt maha magan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar