The dream you hear about and never truly think it's realistic until it blows your mind.

I never really thought about the future till i saw my life. Finding it's purpose, so very worth it.

Lihtsalt ei oska iseendaga enam miskit peale hakata. Tunded tükivad üle pea kerkima ning muredega on sama lugu. Ma lihtsalt ei oska neid oma peaga lahendada ükskõik kui väga ma ka lahendust ei otsiks. Praegu ei ole vist ebatavaline, kui ma keset tundi lihtsalt silmad veest märjad lauatahvlit silmitsen ning järgmisel hetke tunded lihtsalt alla surun ning keskenduda üritan. Kõik kasvab üle pea. Ja isegi kui ma suudan ühel päeval oma asjad selgeks rääkida, on need järgmisel jällegi tagasi ning kaks korda hullemana. Ei ole vist imeks pandav, kui ma ütlen, et raske on. Ja sellistel hetkedel, kui oleks sõprade toetust vaja ja ma enda ümber vaatan, siis nagu ei olekski kedagi, kellelt tuge otsida. Viimasel ajal ongi vist nii, et kõik triivib minust eemale, hästi kaugele. Sõbrad ning üleüldse elu ise. Ma küll veedan teistega koos aega, aga samas elaksin justkui omas maailmas, omas mullis, kus ma küll olen kõige toimuva keskel, aga ei saavuta sellega õiget emotsiooni. Sellised hetked tekitavad tunde, nagu keegi ei hooliks minust, kuigi tõenäoliselt see ei pruugi nii üldsegi olla, kuid hetkel ei ole ma isegi selles kindel, kas minu elus on üldse kedagi, keda tõesti huvitaks, kuidas mul päris ausalt läheb. Ja nii ma jäängi enda muredega üksi ning ühel hetkel need kaovad minu sisse kaugesse unustusse, kus need ühel hetkel tormiliselt välja tulevad, kui ma enam asju endas kanda ei suuda. Täpselt nagu kellapomm, mis mõne aja pärast õhku paiskub.
Aga see eraldatus ning ebameeldiv tuju mõjub mulle vist hästi. Tegelen rohkem õppimisega ning lihtsalt olen hoolsam ja arvatavasti olen mõneks ajaks laiskluse maha jätnud!

Veel tahaksin andeks paluda, et ma nii kuri olen.

Tekib tunne, nagu tänases sissekandes ei olegi midagi positiivset. Tervis on ka hakanud alt vedama. Terve nädalavahetuse veetsin palavikus ning kohutavate peavalude käes vaeveldes. Ja nii see kord on - kui üks haigus mu üles leiab, on teised kambakesi kohe tollel kannul. Mulle on tõenäoliselt pea kohale kinnitatud suur punane silt, mis on eriti atraktiivne ja kutsuv viirustele. Juhhei!

Aga tegelikult...midagi positiivset ikka on. Nimelt võistlus Klingenthalis. Kuigi kvalifikatsioon tänu suurele tuulele ( kuni 10 m/s) ära jäi ning võistluseelne periood treeninghüppega piirdus, möödus üldine mõõduvõtt kõigi jaoks hästi, eeskätt võiksin Gregori esile tõsta, kes napsas Anders Jacobseni eest tema esimese esikoha võidu sel hooajal ning teenis sellega ära oma kümnenda võidu. Überhäppi!