Ja nii armus lõvi tallekesse.

Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja uurisin netist ega kuskil "Twilighti" filmi üleval pole. Minu õnneks leidsin ja tirisin arvutisse.
Peab ütlema, et tegu on äärmiselt hea filmiga. (loe: ma armastan seda.) See tekitas minus ainult häid emotsioone. Peas käisid pidevalt seosed raamatuga. Tuleb tunnistada, et kõik ei olnud sama, nagu ma enda peas ette kujutasin.
Nüüd ootan laupäeva veelgi rohkem, et Tartus seda kinos näha - parem kvaliteet ning suuremad emotsioonid.

Robert Pattinson on täiuslik. Lausa uskumatult täiuslik. Allpool toodud Paramore laulu "Decode" videos saate isegi näha. Tema näojooned, silmad, hääl. Minu nõrkuseks on mõnusa tämbriga hääl, selline madal ja mahe. Täpselt nagu Robertil. Super.

jwohgwphjgoöshgpöw!

Filmi soundtrackilt, tegemist on äärmiselt hea looga.

4 kommentaari:

gertu ütles ...

Mm. Raamatu järgi tehtud filmidel on üks viga.. nimelt tekib pähe kujutlus tegelastest, nende nöoilmetest, välimusest.. Ja siis korraga on olemas film. Ja teinekord on nii kuradi raske uuesti nende tegelastega samastuda, sest korraga ei ole nad enam tuttavad, sinulikud. Korraga tuleb nendega uuesti tutvusta teha, ent tundub, nagu mängiksid neid tegelased, kes justkui üldse ei sobiks. Kui ma "Mina olin siin" vaatamas käisin, siis peale seda valdasid mind just sellised vastakad tunded. Et miks Hanna pole üldse see Hanna, kes ta raamatus oli. Ja miks Säde pole see Säde. Ja miks ma kunagi polnud mõelnud Rassi maheda hääle peale.. ja.. Ja see pani mind mõtlema. Aga ma olin need mõtted unustanud. Nüüd aga tulid need mulle taas meelde. Ning alati on tore, kui inimesed midagi meenutavad mulle. Aitäh!

Anne-Maria ütles ...

Heh.Palun, palun! :)

Mul on ka tavaliselt peas tekkinud tegelastega nii, et kui peaks ilmuma raamatul põhinev film, siis sealsed tegelased erinevad täielikult nendest, kelle mina enda peas lõin. Kuid "Videviku" puhul oli asi hoopis teisiti. Tegelased minu peas sarnanesid tohutult nendele, kes nüüd filmis mängivad. (Täpsemalt K.Stewart ja R.Pattinson.)
Tavaliselt see tõesti rikub isiklikud kujutelemad ära, aga üleüldse on mul raamatu ja filmiga kummalised sidemed ja emotsioonid mängus, mis muudavad kogu värgi uskumatult heaks elamuseks. :)

Ja lausa häbi on tunnistada, et ma pole siiamaani "Mina olin siin" filmi näinud, kuigi raamatut jumaldan...

gertu ütles ...

"Mina olin siin" päästab kindlalt Kaljujärv. Ja imelikul kombel suudan ma tänu sellele noorele andekale näitlejale mööda vaadata nendest "apsudest", mis minu arvates näitlejate valikuga tehtud on. Samas.. alati on kõik ikkagi endas ju kinni. Ja film iseenesest oli hea. Siis leiangi ennast mõttelt, et kui ma vaid ei oleks seda raamatut lugenud.. samas aga ei teaks ma siis, et tegelikult polnud Rass mitte ainuke äärmiselt täiuslik tegelane. Filmist ei tule nii paljud asjad välja, inimeste siseelu jääb kuskile kadunuks. Aga jah, mis parata.. see ongi filmi valu.. ja võlu.

Anne-Maria ütles ...

Meil klassijuhataja (M.Paavo) rääkis, et raamat oli tegelikult parem kui film. Film oli kuidagi räigem olnud, kui nii võib öelda.
Aga eks mina saan oma arvamuse öelda siis, kui olen filmi oma silmadega näinud.

Aga Kaljujärv on tõesti hea näitleja. :D