As cold as ice.

I know, I've seen it before. It happens all the time. Closing the door...

Kui aus olla, siis nagu ei olekski millestki kirjutada. Mitte midagi pole juhtunud, tüüpiline Otepää elu jälle lahti. Nojah, kui Toivo sünnipäev välja arvestada. See oli tõesti tore! Kõik olid kuidagi väga häppid ja üleüldse oli see superhea pidu. Täpsemalt ei hakka siia kirjutama, need, kes seal olid, need teavad ise, millest osa said. Aga nagu ma ennist mainisin, siin ei toimu absoluutselt mitte kui midagi põnevat. Koppa viskab see pidev tühja passimine ja mitte-kui-midagi-teha-pole olemine. Nii mage kui see ka pole, käib HU?-Depressiivsed Eesti Väikelinnad täpselt Otepää kohta. Vahel tekib ikka tõsine tahtmine võtta esimene ettejuhtuv buss, sihtpunkt ja siit minema sõita. Kui nüüd mõelda, siis mul on olnud juba pikemat aega suur tuju kuhugile kaugele hea seltskonnaga minema minna. täpsemalt telkima ja grillima. Ma lihtsalt jumaldan lõkke ääres istumist ja seal kvaliteetmälestustuste omandamist. Tahaks eelmist suve, siis oli justkui koguaeg midagi teha. Kõik olid koos ja ei olnud mingeid eraldi kampe. Nüüd on kõik kuidagi eraldi ja teevad omi asju. Mis on juhtunud, ma ei mõista? Aga noh, eks iga suvi on oma näoga. Ehk peab see samuti omamoodi eriline olema. Ja kindlasti ongi! Tahaks ainult teada, mil viisil see seda on. Eks aeg näitab...
Põhimõtteliselt tahaks mingisse suurlinna tükiks ajaks ära pageda (New York) . Tahan elu näha. Tahan tunda, et mu ümber tõesti on inimesed, elu, maailm. Tõesti tahaks.

Täna saime Kristiga teada, et homme kell 9.00 hakkavad Tehvandil hüppevõistlused. Võite arvata, et sisemuses läksin täiesti pöördesse, automaatselt ütlesin, et lähme vaatama. Loodetavasti jõuame ka sinna! Tükk aega pole juba seda näinud, igatsus tekib niimoodi ju.

Ja üks asi veel. Me tegime Anniga kokkuleppe, et kui ma oma 36ndaks eluaastaks pole omandanud BMW'd, siis ma ostan talle kasti viina. Mhm, me oleme normaalsed!:D

Mhm, alustan jälle. OOOOTAN jaanipäeva!:)
Igatahes, ciao! Põsemusin.