I know your way but I don't understand it.

Sleepless nights. My eyes are open but I must be dreaming. You and I, we play it cool but underneath we're steaming.


Selline ilm siis täna. Õues sajab lihtsalt padukat. Ja tundub nagu see ei tahakski ära lõppeda. Kuna minul on nüüd kool põhimõtteliselt läbi, siis peaks õues särama päike ja olema superhot'id ilmad, aga ei. Taevas on hallid pilved, piisad muudkui langevad ja langevad maapinnale. Loodetavasti on sellel lõppematul sajul üks positiivne külg olemas. Ehk veab ja vihm sajab praegu ära ning neljapäeval särab taas taevas suur ja kollane päike. Tõesti oleks väga vastik, kui lõpupäeval laristaks taevast vihma alla. Loodame kõik koos ehk lähevad asjad selles suunas. Ja ometi ei tahaks ju neid niigi väheseid suvepäevi toas veeta. Tahaks päevitada, telkida, grillida, sõpradega koos olla jne. Ja selleks on vaja ilusaid ilmu, mis teevad tavalistest päevadest erilised päevad.

Eile oli omaette eriline päev. Esiteks nägin üle pika aja jälle Sannut. Nagu ikka sai tema naljade üle naerdud ja ma suutsin isegi siis tema peale kaks sekundit solvunud olla. Eriline kuju on ta ikka küll. Hiljem läksime Toivo poole jalgpalli vaatama ja lihtsalt olema. Nii uskumatu kui see ka pole, me olime kõik koos. Või vähemalt enamus meie seltskonnast. See tegigi just selle õhtupooliku eriliseks, omad inimesed, omad naljad ja jutud. Kui Toivo ja Kati sünnipäevad välja arvata, siis polegi me rohkem terve seltskonnaga koos olnud. Loodan, et nüüd terve suvi jätkubki nii, et me veedame rohkelt ühist kvaliteetaega . Ja isegi kui seda ei võimaldata, siis ma tean, et ka need üksikud korrad teevad meele rõõmsaks ja jäävad meelde kui suve eredamate päevadena. Something special.
Aga eilsest veel. Kui me Toivo poolt ära tulime, tegime plaane, et kell 00.00 Liisule sünnipäevalaulu laulma minna. Ta sai ju meil 18, järgmine õnnelik. Me olime päris suure kambaga, oma 15 tükki oli meid. Nalja oli oi kui palju. Poisid läksid lasteaeda lillevargile, üritasid mis nad üritasid, said oma lilled kätte. Nii me siis seal ootasime neid viimaseid minuteid, pidevalt šš-itades, sest äkki Liis juba kuuleb, et me all ootame. Ja kui aeg oli käes, läksime tuppa ja laulsime oma laulud ära. See oli nii armas! Tõesti kohe.
Peale oma laule, tulid osad mõttele, et võiks kooli juures olevad jalgratturite telgid kokku lasta. Mõeldud, tehtud!:D Läksime siis kooli juurde. Nagu arvata võis, läksid vaid osad seltskonnast telkide juurde, teised vaatasid niisama pealt. On, mida meenutada. Kõik õhtud võiksid olla täis sellist naeru ja tegevust. Ma ei mõtle ainult seda telkide kokkulaskmist, vaid üleüldse koos olemist. Ju nõu. Igatahes, rahul rahul rahul!