Mälestusi rohkeid maha jäi. Hommikusi sassis kräsupäid. Õhtul voodis meenutan...
Hellõu.
Homme eesti keele eksam siis. Hirmu ei ole, aga ärme hõiska enne õhtut. Elame üle ja eks näis, mis tuleb. Suurem hirm on matemaatika ees. Kujutan ette juba, kui närvis ma siis olen. Magada ka normaalselt ei saa. Kindel laks, et näen eksamiülesandeid unes ka. Aga siiski, loodame, et kõik läheb hästi.
Uskumatu, kuidas ma sind igatsen. Kuulasin jälle seda tuttavat laulu. Väike sõrmenips ja pildid mälestustest jooksid läbi mu pea justkui need oleksid kinolinal. Oeh, praegu on isegi raske leida neid õigeid sõnu, kirjeldamaks seda tunnet. Mõtlen pidevalt, mis oleks võinud olla kui ja mis võiks olla tulevikus. Kõik on iseenesest võimalik. Kogu see mõte juba on iseenesest täiesti reaalne. Pole midagi võimatut. Aah, jälle jään ühe koha peale sammuma. Ei tohi jätta seda ainult mõtteks. Pean liikuma edasi. Pean tegutsema selle kõige nimel, mis võiks olla. Ja kui veab ehk saabki olema.
Jätan oma unistuste maailma maha. Astun lõppude lõpuks reaalsesse maailma. Saan kõigest sellest osa. Olen õppinud, et kui liiga palju unistada, pettub tihti. Liigagi tihti. Lootmisega on samad lood.
Aga vot, südames olen õnnelik. Tõesti olen. Mu terve keha tunneb seda.
Jaanipäev aina läheneb ja läheneb. Aga minu ootus selle vastu aina kasvab ja kasvab. Ei jaksa enam ära oodata, tõesti ei jaksa!:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar