Hey commander, can you unplug me?


Kummalisel kombel viivad tugevad emotsioonid tihtipeale ka mõtted sügavamatele ning pisut teistsugustele radadele tallama. Tunded tantsisklevad mänglevalt mälestustel ning keerutavad neid mälusopi kuhjast ülesse. Vajutavad hinges tahes tahtmata õigetele nuppudele, olles ühteaegu nii sisemust soojendavalt meeldivad kui südant kraapivalt ahistavad. Omaette maailm, kuhu sisenemiseks ei pea isegi silmalaugusid tugevalt kinni suruma, vaid mis avardub pelgalt tuttavatesse mälestutelooriga kaetud kohtadesse pilku heites. 

Olen jõudnud arusaamale, et elu ei olegi õiglane. Ja eks kanda antakse asju just nendele, kes kanda jõuavad, kuigi ilmselt läheb ka seal kuskilt mingi piir. Tahes tahtmata esineb ka tugevatel kardetud nõrkusehetki ja momente, kus kogu maailm jalge all tundub kokku varisevat ning ilmsiks tuleb tõsiasi, et suurest asjade õlul kandmisest kuidagi suurt midagi välja ei tule. Ja kui raske ei ole ka seda tunnistada või üldse päriselt aru saada, mis toimub, on taolistel hetkedel päriselt ka sees niivõrd piinarikas ning valulik tunne, et hingatagi on raske ja kõik ümberringi tiirutav kaootilisena tunduv olukord suure keerisena tasapisi sisemusse üle kandub. Tunne, nagu upukski omaenda emotsioonidesse. 

Sedasi ongi taolises hetkes viibides suurimaks sooviks, et kõik mälestustega ühte seotud hetked ja kohad kuidagi oma eksistentsi kaotaksid ning kaoks ka võime mäletada ja kõige üle idealiseerida. Et hingest kaoks kaotatud asjade täiuslikkuse pjedestaalide asetamine ja silmi sulgedes leiaks eest täielikult emotsioonitu pimeduse.  
Kuid ilmselt on siingi vaid aja küsimus, mil kõik need hetked, tunded ja koos üles ehitatud unistused sügavasse unustusse vajuvad. Selleks, et uued ning ehk veelgi paremad saaksid tasapisi päev-päevalt aina tugevamaks ja reaalsemaks muutudes üles kerkida. Seniks tuleb aga vapralt süda kõvaks muuta, naeratus suule venitada ja veenduda asjaolus, et ilmselt enam hullemaks minna ei saa. Fake it till you make it.



Kommentaare ei ole: